Rahvusvahelises õiguses ja praktikas mõeldakse mittetunnustamise doktriini all rahvusvahelise õiguse normi, mille järgi rahvusvahelise õiguse vastaselt teostatud sõjaline okupatsioon ja sellele järgnev okupeeritud territooriumi vägivaldne annektsioon ei muuda okupeeritud riigi suveräänsust.
Mittetunnustamise doktriin ja selle rakendamine Balti riikide annektsiooni suhtes on leidnud rohket käsitlemist akadeemilistes, juriidilistes ja politoloogilistes uurimistöödes. Üheks põhjalikumaks tööks on möödunud aastal ilmunud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõu dr. jur. Lauri Mälksoo väitekiri Humboldti ülikoolis Berliinis „Illegal Annexation and State Continuity: The Case of the Incorporation of the Baltic States by the USSR“. Taolised uurimistööd pole lihtsalt kättesaadavad või arusaadavad tavalisele ajalehelugejale ega lugejakirjade autoritele, mistõttu võivad tekkida väärarusaamad mittetunnustamise põhimõtte olemusest ja rakendamisest.
Eesti riiklikule järjepidevusele aluse pannud doktriin — Ühendriikide poolne Balti riikide annektsiooni mittetunnustamine — väärib seetõttu täpsemat selgitust.
Balti riikide seisukohast omas erilist tähtsust selle doktriini rakendamine Ühendriikide poolt 23. juulil 1940 Balti riikide okupeerimise ja sellele järgnenud annektsiooni suhtes. Seda enam, et Ühendriigid jäid kindlaks mittetunnustamisele nii de jure kui de facto ajal, mil enamus riike aeg-ajalt nõustusid tunnustama de facto Balti riike N. Liidu osana. Vaatlejate hinnangul olid Ühendriigid, Vatikan ja Iirimaa ainsad, kes Balti riikide iseseisvuse taastamise ajal 1991.a. ei olnud andnud N. Liidu annekteerimisele isegi de facto tunnustust.
Rahvusvahelises praktikas on ainulaadne Balti riikide annektsiooni mittetunnustamise kestvus üle 50 aasta. Kuigi mittetunnustamise doktriin on leidnud sätestamist rahvusvahelistes kokkulepetes, on see siiski esmajoones poliitiline otsus, mille rakendamine oleneb vastavate riigivõimude või valitsuste tahtest. Nii näiteks tunnustas Austraalia tööerakondlik valitsus 1974.a. Balti riikide annekteerimist N. Liidu poolt de jure, mis aga tühistati järgmise, konservatiivse valitsuse poolt. Mittetunnustamine võib samuti muutuda riikidevaheliste suhete ja üldiste olukordade muutumisega, nagu see juhtus näiteks siis, kui Itaalia vallutas Abessiinia.
Loomulikult tuli Balti riikide diplomaatilistel esindustel ja rahvusgruppidel Lääneriikides seda arvestada ja annektsiooni mittetunnustamise säilitamise eest pidevalt seista. Just seetõttu kujunes neil aastatel mittetunnustamise poliitika alalhoidmine siinsete Balti rahvusgruppide välispoliitilise võitluse üheks tulipunktiks.
Kõnealust perioodi on Vello Ederma nimetanud meie rahvusgrupi välispoliitilise tegevuse esimeseks faasiks Ameerikas, kirjeldades seda asjatundlikult artiklis “USA mittetunnustamispoliitika kindlustamine” (VES nr. 10. 03. 2004.) See toimus käsikäes Eesti, Läti ja Leedu rahvusgruppide selgitustööga Ühendriikide poliitilisel areenil ja avalikkuses. Pidevalt hoiti tähelepanu fookuses Nõukogude võimu all kannatavates Balti riikides valitsenud terrorirezhiimi ja vägivaldsest ahistamist N. Liidu poolt.
Aga juba enne Balti riikide arvukate põgenike saabumist Ameerikasse 1940-ndate aastate lõpul ja 50-ndate alguses, toimus diplomaatiline ja poliitiline võitlus annektsiooni mittetunnustamise ja Balti vabariikide õiguspärase kestvuse ja järjepidevuse eest. Selleks oli ka põhjust, sest II maailmasõja ja sellele järgnenud aastate vältel püüdis N. Liit kõigutada eriti Ühendriikide hoiakut Balti riikide suhtes. Küll Teherani, Jalta ja Potsdami konverentsidel ning hiljem seoses ÜRO asutamisega ja välisministrite kohtumisetel; samuti ka Pariisi rahulepingute konverentsil 1946.a. Viimasele toodi isegi Balti riikide välisministrid, kes aga tunnustamist ei leidnud. Külma sõja ajajärgul kujunes Balti riikide annekteerimise mittetunnustamine üheks malendiks suurriikide vahelises diplomaatilises malemängus, nagu seda on iseloomustanud prof. Lawrence Juda.
(Järgneb)