Viimasel ajal on Eestit külastanud paljud kõrged külalised. Hiljuti tervitasid tallinlased sõbraliku Rootsi riigi kuningapaari, siis tulid külla USA kaitseminister Donald Rumsfeld ja ekspresident Bill Clinton ning möödunud nädalal tegi visiidi Eestisse Hiina president Jiang Zemin koos abikaasaga. Nende tähtsate isikute vahele mahuvad veel paljud teisedki kõrge positsiooniga ametnikud, kes sõeluvad Tallinna ja Euroopa suurlinnade vahel. See tähelepanuväärne kuulsuste plejaad lubab kinnitada, et Eesti on rahvusvahelisel tasandil aktsepteeritud ja respekteeritud (sageli isegi imetletud) riik, mille vastu tuntakse huvi kogu maailmas. Mis siis muud kui et Eesti enesekindlus ja -uhkus peaksid tõusma proportsionaalselt iga kõrgetasemelise visiidiga.

Ometi jäi seoses Hiina presidendi külaskäiguga mulje, nagu ei usuks Eesti ikka veel enda kui suveräänse riigi staatust ja kardaks kedagi pahandada või ärritada. Pärisorjuse ajast pärit talupoeglik küürutamise harjumus mõisniku ees on meil ikka veel veres. Või pärineb see lipitsemise sündroom hoopis okupatsiooniaegsest lähiminevikust, kus iga pisimatki detaili tuli Moskvaga kooskõlastada ja kus eeskirjade vastu eksinut ootasid hiljem suured pahandused.

Eesti pressi andmetel peaks käesoleval nädalal lõpuks teoks saama kommunistliku rezhiimi kuritegude hukkamõistmine. Tähtis ja vajalik otsus, mida on pikisilmi oodatud viimased kümme aastat. Aga miks ei tehtud seda eelmisel või üle-elmisel nädalal — enne riiklikku leinapäeva, nagu paljud lootsid? „Mullu jäi kommunism hukka mõistmata presidendivalimiste ja nüüd Hiina presidendi visiidi tõttu,” kirjutab esmaspäevane SL Õhtuleht. Lehe juhtkirjas leitakse, et selle põhjuseks on nõrkus ja lipitsev iseloom.

Hiina on vaatamata oma edukalt toimivale turumajandusele üks väheseid, kuid kindlamaid kommunismikantse, olles territooriumi suuruselt Kanada ja Venemaa järel kolmas riik maailmas, rahvaarvult aga esimene — iga viies inimene maakeral on praegu hiinlane. Hiina tööstus on vägev, tal on ka suurepäraselt relvastatud 2,5-miljoniline armee, lisaks veel tuumarelvad. Välisinvesteeringute osa kasvab pidevalt, eriti spetsiaalsete soodustustega tsoonides. Maailma 500-st suurimast majanduskontsernist on Hiinas esindatud 400. Küllap tundus selle taustal eriti ahvatlevana president Jiang Zemini kutse Eesti ärimeestele tulla Hiinasse investeerima. Samas on Hiina aga riik, kus jõhkralt rikutakse inimõigusi. Pekingi Taevase Rahu väljak on muutunud inimõiguste sümboliks pärast seda, kui Hiina võimud ajasid seal 1989. aastal jõhkralt laiali tudengite meeleavalduse. Toona hukkus üle 1000 inimese. Paljudel on need traagilised sündmused ununenud, ent Hiina suhtumine dissidentidesse on praegugi halastamatu. Meetodid, mida teisitimõtlejate ümberkasvatamiseks ja nende ajuloputuseks kasutatakse, tunduvad tsiviliseeritud ühiskonnale pehmelt öeldes uskumatutena. Hiinas töötanud noored Eesti misjonärid räägivad kristlaste tagakiusamisest. Kuid samavõrra põlatud on Tiibeti budistid; ametlikult on keelatud tervislikke eluviise propageeriva Falun Gongi nimeline liikumine. Ehkki Eestis pole see liikumine keelatud, ei andnud Tallinna linnaametnikud Falun Gongi liikmetele möödunud nädalal luba meeleavalduse korraldamiseks.

Neli neist vahistati — küllap vist igaks juhuks, et mitte kõrget külalist pahandada. Eriti kurioossena näib, et miitingutaotlusega esinenutel soovitati kooskõlastamiseks pöörduda Hiina saatkonda(!). Kas aastakümneid Eesti vabaduse eest võidelnud väliseestlased pidanuks siis pöörduma meeleavalduste korraldamisel loa saamiseks vastava riigi NSVL saatkonna poole? Falun Gongi toetajad nõudsid, et Hiina valitsus peataks massilised arestid, omavolilised kinnipidamised, piinamised, ebaõiglased kohtuprotsesseid jt. vaenuilmingud. Kõik eestlastele hästi tuntud inimõiguste rikkumised, mis möödunud nädalal elavnesid taas meie mälus seoses küüditamise aastapäevaga.

Muidugi vajab Eesti väljundit välismaistele turgudele, kuid seda mitte eneseväärikuse kaotamise hinnaga. Delikaatsus ja etikett on vajalikud ja isegi möödapääsmatud rahvusvahelises suhtluses, kuid mõisasakste või Kremli ametnike ees kummardamisega võrreldav lipitsemine peaks tänaseks küll olema ajaloo prügikasti heidetud.

Märkmed: