23. august. Võiks pea anda, et pole siin eestlast, kes ei teaks Molotov-Ribbentropi paktist, lühendatult MRP-st. Ka võib kindel olla, et Balti keti nimetamine ei vaja seletamist. Esimese allkirjastamisest täitub pühapäeval 70 aastat, teisest, rahumeelsest protestiaktsioonist, mis viidi läbi kolmes Balti riigis inimkäte ühendamisega, pakti sõlmimise 50. aastapäeva maailmale meeldetuletamiseks, saab samal päeval 20 aastat täis.

1989. a. saadik on terve põlvkond juba täisikka jõudnud. Ning kui mõnigi neist pole kuulnud näiteks Geislingenist või Laskurkorpusest – nagu oleme hiljuti kodumaisest ajakirjandusest lugenud – siis ehk selle tõttu, et vabaduses sündinud inimene ei oska kurjuse aastapäevadele alati nii olulist tähendust asetada. Meie teeme seda ikka, teades väga hästi, et suurvõimude otsused, salalepped, võivad väikeriikidele kujuneda saatuslikuks.

Nimeta neile vabaduses võrsunud Eesti noortele Musta Lindi Päeva ja ei olda sugugi nii kindlad, mida sel päeval – ja kus – märgiti.

Kanadas on juba pensioniikka jõudnud need, kes sülelastena pääsesid Läänemere kaudu kommunistliku rezhiimi eest vabadusse. Kuuekümneviieseks saavad tänavu ka need, kes sündisid Rootsis või mujal sel sõjasügisel. Maailmasõjast, selle mõjudest, pagulasteekonnast saavad õnneks veel mõned vanavanemad noortele rääkida, aga enam ja enam on sellised mälestused edasi antud ajalooõpikute kaudu eesti koolis õpetajate poolt, kes ka ise esimesest vabariigist teavad ainult oma vanemate kaudu.

Kanadas võrsunud pagulaste laste põlvkonnal oli Balti ketile eelneval ajastul täita väga oluline roll maailmale MRP teadvustamisel. Sellest kirjutas neli aastat tagasi Eesti Elus, 5. augustil ilmunud lehenumbris oma järjeartiklis „ Mälestuskilde 22-st aastast Kanada eesti ühiskonna teenistuses“ Priit Aruvald. Tooks Priidu ja tema kaasaegsete erakordset panust siin meenutades esile:

„1985. a. olid siis ees EKN-i valimised. Suutsin veenda Markus Hessi valimistel kandideerima. Maikuus tuli Markus Eesti Majja oma avaldust sisse andma. // Oli ilus päikesepaisteline varakevadine päev, istusime väljas ja ajasime juttu. Seal tuli Markus välja mõttega võtta midagi suuremat ette eelseisval küüditamise aastapäeval. Esialgne kavatsus oli lasta kõikidel Toronto baltlastel süüdata küünlad oma akendel sel päeval. Leidsime aga, et selline idee oleks ehk liiga tagasihoidlik. Kui tahtsime äratada meedia tähelepanu, pidime läbi viima midagi märksa demonstratiivsemat. Lõpuks tulime mõttele, et kõik baltlased võiksid sel päeval siduda või riputada mustad lindid oma majade ette, autode külge jne. Markus võttis ühendust tollase National Citizens' Coalition'i esimehe David Somerville'iga, kellele see mõte meeldis, kuid ta oli andnud nõu seda teha mitte küüditamise aastapäeval, vaid Molotov-Ribbentropi Pakti aastapäeval augustis, et sel viisil saavutada laiemat kõlapinda ja äratada suuremat tähelepanu. Nii sai alguse Musta Lindi Päeva aktsioon.

Markuse energia selle projekti käivitamisel oli imetlusväärne; oli raske temaga sammu pidada. Lühikese aja jooksul oli juba korraldav komitee moodustatud, vastavad logod valmistatud ja kuigi algul oli EKN-i büroo aktsiooni tsentrumiks, oli varsti juba omaette bürooruumgi muretsetud National Citizens' Coalition'i kontoris. Mõistagi vajati selleks aga algkapitali. Viimase kogumist hõlbustas asjaolu, et EKN-il oli selleks ajaks olemas eestlaste nimekiri kompuutris, mis võimaldas ilma suurema vaevata toetuskirjade väljasaatmist. Lätlased ja leedulased ei olnud sel hetkel nii kaugele veel jõudnud. Toetusaktsioon viidi kiiresti läbi ja tuleb tõdeda, et tänu Kanada eestlastele, kes reageerisid entusiastlikult ja heldekäeliselt toetuskirjale, sai Musta Lindi Päev n-ö tuule tiibadesse. Senini pole veel Musta Lindi Päeva aktsiooni käiku ja arengut kirja pandud, kuid usun, et ajalugu nõuab seda.“

Markus Hess on ise kirja pannud Vironia 100 aasta juubelialbumi materjali kogumise raames, et 1986. a. organiseeriti Musta Lindi Päeva komiteesid ja korraldati 23. augusti väljaastumisi kahekümne ühes linnas üle kogu maailma. 1985. aasta mõtteeost kasvasid välja ühismeeleavaldused. Demonstratsioonid toimusid kümnes Kanada linnas, samuti Rootsis, Austraalias, Suurbritannias ja USA-s. Torontos, kus kaks aaastat varem rahvarohke ESTO 84 raames põlesid tugevasti vabadusnõudluse apelli järelleegid, tuli kümme tuhat inimest raekoja ette meelt avaldama. Kuid Vironia juubelialbum ei satu iga eestlase kätte. Vajadus on laiema publiku jaoks talletada kaante vahele Black Ribbon Day sündimise lugu, nii inglise kui eesti keeles.

Ajalugu nõuab muidugi MRP ja Balti keti aastapäevade märkimist, kontekstis, et kurjuse vastu saab rahulike protestiaktsioonidega saavutada palju enamat kui algfaasides tihkame lootagi. Veel olulisem on nende aktsioonidega seotud dokumendipärandi kaitsmine ja avalikkusele kättesaadavaks tegemine.

Balti keti dokumendipärand näiteks kanti tänavu UNESCO maailma mälu registrisse. Baltic Way võrgulehelt loeme, et „Eesti, Läti ja Leedu ühist kandetaotlust Balti keti dokumentatsiooni esitamiseks UNESCO maailma mälu registrisse hinnati juuli lõpus Barbadosel toimunud programmikomitee kohtumisel. Komitee soovituse kohaselt kandis UNESCO Balti keti dokumentatsiooni 30. juulil 2009 maailma mälu registrisse. 2009. a. juuli seisuga on selles registris 193 kannet.“

Seoses Musta Lindi Päevaga peab aga rõhutama, et Priit Aruvalla üleskutse vajab läbiviimist. Seda eriti, kuna musta lindi päev Eestis tähendab mõnele hoopis muud, samuti augustis toimuvat. Näitena, aasta pärast Priit Aruvalla mälestuste ilmumist meie lehes kutsus peaminister Andrus Ansip autojuhte üles kinnitama 18. augustil autodele mustad lindid, et mälestada liikluses traagiliselt hukkunuid, keda 2006.a. suvel oli Eestis ootamatult palju. Toomas Sildam oli tollal ainus ajakirjanik, kes Ansipi musti linte seostas Markus Hessi juhitud aktsiooniga. Sildam kirjutas Postimehes roolisoleku ajal ajuhõivest pääsemise lootuses järgnevalt: „Kui Eesti oli NSV Liidu võimu all, pidasid väliseestlased Molotovi-Ribbentropi pakti meenutuseks 23. augustil musta lindi päeva. Selles oli okupatsiooni lõppemise lootust. Eesti keele sõnaraamat seletab okupatsiooni väljendiga ‘sõjaväeline maahõive’“. Sildam lootis, et kaoks „meie enda rullnoklus, ülbus, hoolimatus ja viinast või õllest lonksatud uljus“ liikluses hukkunuid mälestades, kuid kahe totalitaarvõimu hirmsa salapaktiga siiski Ansipi musta lindi aktsiooni võrrelda ei saa.

Musta Lindi Päeva aktsiooni ajalugu peaks olema mitte ainult kaante vahel, vaid ka nupule vajutamisega internetis neile noortele kättesaadaval, kes opereerivad informatsioonikülluses arvuti ajastul. Priidu enneaegne lahkumine meie hulgast kinnitab, et sellise ajaloo kirjapanekut ei saa edasi lükata.

Märkmed: