Hiljuti möödus 20 aastat Saksamaa taasühinemisest. Kapitalistlik Lääne-Saksamaa ja kommunistlik Ida-Saksamaa ühinesid pärast Berliini müüri langemist 3. oktoobril 1990.
See verstapost sundis pressi, poliitikuid ja tavakodanikke süüvima riigi saavutustesse ja õnnestumistesse, aga ka tagasilöökidesse. Liidukantsler Angela Merkel ütles juubeli puhul peetud kõnes: „Tänu ühistele pingutustele oleme suutnud riigi nii kiiresti taas üles ehitada ning muuta Saksamaa maailmas austatavaks riigiks.“ Reaalsus on aga see, et siiani valitseb lõhe ida- ja läänesakslaste vahel, mistõttu paljud tunnevad nostalgiat endiste aegade järele. Olukorda komplitseerib ka tohutu immigrantide voog.

Kui 19. ja 20. saj. alguse Euroopale oli iseloomulik rahvusriikide loomine ja oma identiteedi rõhutamine, siis viimasel ajal on kõik muutunud. Globaalne küla teeb tõhusat võidukäiku ja on nüüdseks jõudnud iga riigi õuele.


Mida teha moslemitega?

Viimastel aastakümnetel on Saksamaale asunud elama eriti suurel hulgal türklasi ja araablasi. 82-st miljonist elanikust on 4 miljonit moslemid ning nende integreerimine tekitab üha enam probleeme. See temaatika on tooni andmas meedias ja hõlmab päevalehtede esikülgi.

Küsimus on sedavõrd terav ja aktuaalne, et taasühinemise aastapäeval Bremenis peetud kõnes kutsus Saksa president Christian Wulff oma kaasmaalasi aktsepteerima riigis elavaid moslemeid. Ta tunnistas, et islam on nüüd „osa Saksamaast“. „20 aastat pärast taasühendamist seisab meie ees tohutu ülesanne leida uus ühtsustunne Saksamaal, mis on osa kiiresti muutuvast maailmast,“ ütles president, nentides siiski samas, et kristlus on Saksamaa loomulik osa ning viidates ka Euroopa traditsioonilisele judeo-kristlikule kultuurile.

Kontroversiaalsete arvamusavaldustega kuulsust kogunud Saksa Keskpanga juhatuse eksliige Thilo Sarrazin väidab, et moslemitest immigrandid on Saksa ühiskonnale suureks koormaks, kuna nad ei soovigi sellesse integreeruda. Sarrazin põhjustas pahameeletormi väitega, et tagasihoidliku hariduse ja väikese tootlikkusega moslemid kahjustavad Saksamaa mainet ja kahandavad üldist intelligentsi taset. Ta on ka öelnud, et Saksamaa saab omadega ise hakkama ega vaja võõra kultuuri ja religiooniga abiväge. Taani psühholoog Nicolai Sennels ütles hiljuti, et moslemite integreerumine Läände on lihtsalt võimatu.

Islamiusulistel on tavaliselt suured pered. Seda ei saa paraku öelda eurooplaste kohta. (Kõrvalmärkusena olgu lisatud, et näiteks Vene armee ajateenijatest on juba ligi pooled moslemid.) Sarrazini arvates ei tohiks madala sündivuse „auku“ täita moslemitega, kellest enamus tööle nagunii ei hakka.

Ehkki Sarrazinit on nimetatud „hüsteeriliseks hulluks“, on paljud südame põhjas tema seisukohtadega päri. Sotsioloog ja mainekas autor Necla Kelek kaitseb Sarrazinit, kes tema sõnul julgeb välja öelda valusa tõe, millest poliitilise korrektsuse suukorv ei võimalda harilikult rääkida. Ajakirja Der Spiegel kolumnist Matthias Mattusek on öelnud, et poliitiline korrektsus on Saksamaal elimineerinud tähtsa debati.

Multikultuursus on Saksamaal surnud

Saksamaa liidukantsler ja Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) juht Angela Merkel ütles eelmisel laupäeval Potsdamis erakonna noorliikmetele peetud kõnes, et kõik katsed rajada Saksamaal multikultuurset ühiskonda on totaalselt ebaõnnestunud. Ta tunnistas, et erinevate kultuuriliste tagamaadega inimeste integreerumine Saksa ühiskonda pole loodetud tagajärgi andnud.

CDU Bavariani sõsarpartei CSU juht Horst Seehofer ütles päev varem samas, et mõlemad erakonnad on pühendunud Saksa kultuuri domineerimisele ja seisavad vastu multikultuursusele, mis tema sõnul on Saksamaal surnud.

Nii ei toimi siis multikultuuri kontseptsioon Saksamaal kui rahvusriigis. Sama tendents on märgatav ka sellistes ühe põhirahvusega Euroopa riikides nagu Taani, Prantsusmaa ja Holland. Isegi multikultuuri musternäidiseks peetavas Kanadas võib teatud etnilistes kogukondades täheldada kiivat kapseldumist oma enklaavidesse. Kantsler Merkel rõhutas, et kuigi immigrandid on Saksamaale oodatud, peaksid nad kindlasti saksa keele ära õppima, et seeläbi paremini asukohamaa ühiskonda lõimuda. Millegipärast ei taha või ei suvatse muulased seda teha.

Pole siis ime, et Friedrich Eberti sihtasutuse korraldatud arvamusuuringu järgi leiab 35,6% sakslastest, et riik on heaolu ja sotsiaalseid tagatisi otsima tulnud välismaalastega „üle ujutatud“ ning 32% küsitletuist soovis koguni välismaalaste väljasaatmist Saksamaalt.

Mõistagi nõuab ühiskonda lõimumine ühe rahvusega riigis immigrandilt suuremaid pingutusi kui näiteks siin, Kanadas.

Viimasel ajal on mitmel pool taibatud, et globaalse küla mentaliteet võib kahjustada rahvusriigi piirkondlikke eripärasid ja kohalikku ajaloolist kultuuri, mida tuleks aga iga hinna eest hoida. Rahvuslik identiteet aitab maailmas püsima jääda; kaitsta oma huve ja kultuuri, aga mõista paremini ka teisi rahvaid ning nende kultuure.

Märkmed: