Psühholoogid arvavad, et see tuleneb inimeste lootusest edukamale uuele ajale ja soovist ise paremaks saada. Eriti agaralt on kombeks tulevikku ennustada nendes ühiskondades, mille kodanikud tunnevad tuleviku ees ebakindlust. Eesti näide kinnitab seda reeglipärasust.
Aastavahetuse ennustusterohkete ajalehtede ajakirjade trükiarvu isegi mitmekordistati ja kõik nad on ka müüdud. Ehk näitab see kõige ilmekamalt, et eestlaste usk paremasse tulevikku pole peale 11- aastast taasiseseisvust jõudnud kuigi kindlale alusele.
Ettevaatlik algus
Ometi võib eelmise aasta märksõnu jälgides täheldada olulisi muutusi üleüldises mõtlemises. Ajalehtedes ilmuvates kirjutistes ilmub üha sagedamini üks sõna — hoolivus. Esialgu on hoolivuse mõistet ettevaatlikult kasutatud, sest seda on siiani häbenetud.
Kõigi seniste valitsuste eesmärk on leidnud väljenduse abstraktse vabaduse eelistamises. Sellest tulenevalt on olnud esiplaanil nn. tugeva isiksuse kultus. Siiani on peetud tähtsamaks tagada üksikisiku õigust areneda, ka teiste kaaskodanike arvelt. Nii see toimibki, enamuse huve liiga vähe arvestades.
Küllap riigi käivitamise seisukohalt on see olnud optimaalne. Riik kehtestas reeglid ja isik vaatas ise, kuidas hakkama sai. Muidugi, kui ikka sai hakkama. Aga seda on reeglit on raudselt järgitud.
Parlamendivalimisedki on võidetud sarnaste korda nõudvate loosungitega: „Plats puhtaks“, „Pätile malka — politseile palka“, „Vali kord!“. Kuivõrd selline korduv korranõue on õnnestunud, jääb ajaloo otsustada.
Mõttemallide muutumine
Minu arvates on korda on üritatud luua ja peab tunnistama, et mõnikord edukalt, mõnikord mitte nii väga. Samas on unustatud, et üleriigiliste otsuste mõju peab tooma heaolu enamusele kodanikest. Seda viimast me kahjuks väita ei saa. Sõnades on oldud küll lubadusterohked, kuid hoolivus tähendab siiski ka lubaduste täideviimist.
Riikliku koosolemise edu saavutamise eelduseks on võimalikult paljude huvide arvestamine. See ei saa olla mingi paberi koostamine ja allkirjastamine. See saab peamiseks alles ühiskonna üldise suhtumise muutumises.
Jälgisin mõned päevad, kuidas toimub hääletamine Eesti ühes suuremas noorte internetiportaalis rate.ee. Seal küsiti: „Kuidas suhtud Eestisse?“ Enam kui 40.000 vastanu hääletustulemuste protsentuaalne suhe jäi enamvähem samadesse raamidesse. Pooled noored (48—49%) tunnistasid, et nad hoolivad Eestist palju, 15% pidas ennast Eesti patriootideks. Samas arvas veerand (26%) vastanuist, et Eestis on tore, aga elada tahaks mujal. See arvamuse avaldajate hulk tõi silme ette hiljuti teleris nähtud Soomes töötava arsti, kes vastas küsimusele õnnest nukralt ja otse, öeldes, et ta saaks seda olla ainult elades ja töötades Eestis.
Inimelu peamine eesmärk on olla õnnelik. Riigi ülesanne on teha see inimesele võimalikuks. Sellega, et ta hoolib kõigist. Praegu veel seda
pole, aga eelmisel aastal tekkis esmakordselt tundmus, et lõpuks ometi hakatakse selles suunas liikuma. Eesti endised mõttemallid murenevad.
Lihtsalt ei tule miski, kedagi ei saa vägisi õnnelikuks teha.
Eelpoolmainitud noorte inernetivastajate 26% peavad äratundmisele jõudma, et Eestis hoolitakse neist ja et Eesti on neile parim paik õnnelikuks olemisel. Ja loomulikult peavad sama tundma ka teised Eesti elanikud.