Traagiliste sündmuste paikades ja mujal peeti mälestushetki ja meenutati hukkunuid. Emotsioonid on ikka veel tugevad ja värsked.
Terrorioht pole kadunud
Kaks aastat on läänemaailm püüdnud õiendada arveid terroristidega kõige kaasaegsemate ründevahendite ja treenitumate meestega. Sellele vaatamata pole õnnestunud hävitada ei al-Qaida terrorirühmitust ega tabada selle ninameest Osama bin Ladenit, kuigi keskaja-hõnguline Talibani rezhiim Afganistanis on langenud. Just niisamuti on kukutatud ka Saddam Husseini diktaatorlik valitsus, kuid teda ennast pole samuti kätte saadud. Jääb üle nentida, et ränk sõda terrorismi vastu, mille põhikoormust on kandnud USA, pole andnud oodatud ja loodetud tulemusi. Oleks küllap loogiline järeldada, et superriik hõljub rahvusvahelise tänulikkuse tiibadel. Paraku tuleb tõdeda, et Ühendriikide maine vajub järjest madalamale ja ka ähvardav terrorioht pole siiani kusagile kadunud. Keegi ei tunne end tänases maailmas enam kindlalt, sest saatuslikuks võib saada vaikselt kusagile rahvahulka poetatud sutsuke mürgist gaasi või kõigest mõned surmatoovad bakterid. See ebakindlus on omakorda muutnud üha jultunumaks enesetapuhimulised terrorirünnakute korraldajaid, turistide röövijaid jt. nendetaolised tegelased. Tänavused pommiplahvatused Saudi Araabias, Marokos, Indoneesias ja Iraagis annavad alust järeldada, et al-Qaida ja selle mõttekaaslased on oma tegevust järsult aktiviseerinud.
USA Föderaalne Juurdlusbüroo on aastaid püüdnud terroriste kahjutuks teha. Tulemuseks on olnud vaid liialdatud ohuhäired, mis inimesi paanikasse viivad. Terroristide „uinuvaid rakukesi“ on avastatud paljudes maailma linnades. Imekombel on siiski viimase kahe aasta jooksul suudetud vältida 9/11 taolist hiigelrünnakut. Suur hulk terroriste on kinni nabitud, enne kui nad suutnuks oma kuritegelikke plaane ellu viia.
Keegi pole unustanud 11. septembrit 2001, mis raputas pöördumatult maailma alustalasid. USA president George W. Bush ütles, et need rasked mälestused jäävad meiega alatiseks. Näib, et kogu inimkonna liikumissuund on fundamentaalselt muutunud. Meie ajastut iseloomustab suurel määral hirm, ettevaatus ja ka viha. On ülimalt traagiline, et selles ängistuses ja ebakindluses sirgub uus põlvkond.
Araabia telekanali Al-Jazeera vahendusel poseeris Osama bin Laden taas kaamerate ees ja lubas rünnakuid, mille kõrval 9/11 olevat kui lapsemäng. Mis siis, kui see on tõsi? Kas lääneriigid on nüüd paremini suutelised end kaitsma?
11. septembril 2001 seisid Ühendriikide tavakodanikud silmitsi sünge tõega, et mitte igas maailmanurgas neid ei armastata. Surma hingus puudutas ameeriklasi kodulävel. Rahvusvaheline julgeolek osutus müüdiks ja isegi Pentagon kergesti haavatavaks.
Probleemid liitlastega
Ehkki 9/11 järel oli kogu maailm shokis ja valmis USAd igati toetama võitluses terrorismiga, on nüüd olukord muutunud; mitmed traditsioonilised liitlased on USAle selja pööranud eriti sõjas Iraagiga. Või tegi Bush vea, suunates oma väed ja tehnika Lähis-Itta selleasemel, et võidelda terroristidega näiteks Manhattanil?
Suurbritannia peaminister Tony Blair, kes on truult toetanud kõiki Bushi samme terrorisõjas, pole suutnud oma rahvast nende sammude põhjendatuses veenda. Paljudele tuli kahtlemata ka üllatusena see, et al-Qaida terroristid olid leidnud turvalise pelgupaiga Londonis, kus neil aastatel 1994-1998 tegutses avalikult koguni pressikeskus.
Moslemiäärmuslased kutsusid ja õhutasid mosheedes võitlema „uskmatute paganatega“, ja seda kõike Londoni südalinnas! Nii võib siis peaminister Blairi motiividest aru saada.
Või võtkem Kanada. Siinne kaitsesüsteem, immigratsioon ja välispoliitika on jäänud põhijoontes 9/11-le eelnenud aega. Samas pole aga suhted lõunanaabriga hetkel mitte kõige paremad. On võimalik, et tulevikus asjad muutuvad. Loodetavasti pole siis liiga hilja.
Saksamaa ja Prantsusmaa on valmis Iraaki oma mehi saatma vaid ÜRO egiidi all, nõudes täpset sellekohast programmi ning Iraagi väärikuse ja suveräänsuse austamist. USA ei taha aga Iraagis võimu käest anda. Laupäeval Genfis toimuv ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmesriikide välisministrite kohtumine aitab ehk siluda erimeelsusi Iraagi küsimuses, kuid vaevalt neid ületada.
Kõigil, kes Iraagis püüavad rahu luua või tagada, tuleb kokku puutuda shiidi ja sunni moslemite omavahelise konfliktiga, mis võib kergesti paisuda kodusõjaks. See on aga uus ohukolle.
President Bush tunnistas oma pühapäevaõhtuses kõnes ameerika rahvale, et sõjad Iraagis ja Afganistanis on osutunud prognoositust keerulisemaks ja kulukamaks ning tegi teatavaks nende jätkumise ehmatava hinna — 87 miljardit dollarit.
•
Avalik ja teisalt ka varjatud sõda terrorismiga jätkub pea kogu maailmas. Moslemiriietuses kodanikele vaadatakse linnatänavatel kahtlustavalt, terrorisõda on lõhestanud lääneriikide ühiskondi.
Ajakirjanduses vilksatab aeg-ajalt teateid sellest, et USA ehitab nähtamatut kaitsemüüri Tadzhikistanist (Kesk-Aasias) kuni Libeeriani Aafrikas. Kaks Lähis-Ida riiki — Iraan ja Süüria —, mis on siiani vastu seisnud USA hegemooniale, on sisuliselt ümbritsetud ameerika relvadest ja lennukitest.
Sõda terrorismiga käib seega mitmel rindel; meil pole aimugi, kui paljusid isikuid jälgitakse, pangaarveid kontrollitakse ja muid sidemeid-suhteid uuritakse. See kõik on vajalik ja paratamatu. Niisugune ongi selge rindejooneta terrorismivastase sõja tõeline nägu.
Ameeriklaste unistused paremast tulevikust, adekvaatsemast tervishoiu- ja haridussüsteemist varisesid kolinal kokku koos New Yorgi kaksiktornidega. Need asendusid nähtava ja nähtamatu sõjaga terrorismi vastu.