Istanbulis toimus sel nädalal NATO esimene tippkohtumine pärast aprillikuist kaitsealliansi laienemist. Samaaegselt toimus Iraagis võimu üleandmine vahevalitsusele enne plaanitud kuupäeva, loomulikult ajakirjanduse tähelepanu kinnitus viimasele enam kui esimesele.

President Bushi sõnavõtte viimastel päevadel on samuti võetud teises kontekstis, pigem valimiskampaania osana kui läbikaalutud pikaajalisema välispoliitika põhimõtete väljendustena. Vahetult enne Istanbuli jõudmist täheldas Bush Iiri visiidil, et Euroopa Liit peaks tõsiselt kaaluma Türgi liikmekandidatuuri — sellega sekkudes ELi siseasjadesse. Istanbulis vihjas president sellele, et USA otsuseid ei mõjuta muu maailma arvamine — astutakse samme, mis USA huvides, las laastud langevad, kuhu nad lendavad. NATO roll on aga isegi USAga arvestades, tegutseda kollektiivkaitse, mitte USA välispoliitika huvides.

NATO sihikul on kirbul Iraak ja Afganistan, kuigi Iraagi rahustamise teemal pole veel üksmeelele jõutud. Oluline on ehk siinjuures täheldada, kuidas NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer kirjeldas ajakirjandusele Istanbuli eel alliansi kohtumise eesmärke. De Hoop nimetas, et ühtset teemat polegi — suursaadikuid ootab ees korvike puuvilja ( "a basket of small fruit"). Ehk läks hollandlasel tõlkes inglise keelde midagi mõisteliselt kaduma — kuna piirkond, mida NATO juhid arutasid, pole kellegi turukorvike, korv on pilgeni täis ning puuviljad ise on kopsakad. Geograafilised piirjooned de Hoop Schefferi "korvil" on suured — Afganistan, Iraak, Kesk-Ida ning muidugi ka Euroopas kestvad rahutused. Viimase osa puuviljakorvist suutis NATO rahulikult turul edasi müüa — NATO andis Istanbulis Euroopa Liidule edukalt üle Bosnia rahukaitsmisoperatsiooni ohjad.

Kuid kaukaasia küsimused kummitavad ikka, kuna Bushi ja USA geopoliitilised, strateegilised kaalutlused vajavad Lähis-Ida köietantsus stabiilsust. Paremat näidet ei ole kui Iraagi operatsioonides. Iraagis oli — ja on, veel, NATO 26-st riigist vaid 16-l riigil relvastatud üksused võitlemas Operation Freedom nimel. Kanada puudumine pole niivõrd märkisväärne kui Euroopa lõhestus Iraagi teemal. Siiski — NATO lipp lehvib peatselt ka Iraagis, kuna vahevalitsuse peaminister Allawi pöördus kirjalikult nädala eest NATO poole abi saamaks. Allawi nimetas oma pöördumises soovi saada NATOlt "tehnilist abi", mida saab seletada vaid instruktorite saatmisega, mitte relvastatud rindeüksustena. Prantslased ja sakslased olid kiired Allawi palvet eemale tõukama.

Kuid sel esmaspäeval andsid Istanbulis NATO juhid ühise lubaduse Iraagi julgeolekujõududele anda treeninguabi. Kes, kus ja kuidas, on veel udune. Otseselt NATOs teenivaid sinikiivreid Iraaki veel ei lubata — kuid Afganistani nõustuti sügiseks saata tuhandeid lisasõdureid tagama sealset habrast tasakaalu. Seal toimuvad sügisel esinduskogu valimised — lootus on, et tugevdatud NATO üksused suudavad tagada valimiste ladusat kordaminekut. Valimiste eel on keskvõim tunnistamas oma nõrkust ääremail, provintsides toimuvad valimiseelsed rahutused. Kuna praegu on NATO juhitud Afganistani rahumissiooni sõdurid paigutatud peamiselt pealinna Kabuli piirkonda, siis läheks neid tuhandeid NATO relvakandjaid Afganistani president Karzai sõnul ka mujal hädasti vaja.

Ent Afganistani mured on siiski pisipähklikesed Iraagi pomerants-apelsinide ja granaatõunte kõrval de Hoop Schefferi turukorvi vaadeldes. Bush on pikemat aega lootnud, et NATO võtaks enesele tähtsama rolli Iraagis. NATO kohalolek ei taga turvalisust — Küprosel ning Bosnias sisisevad kustutatud leekide tuhas ikka palavad vastuhaku söed. Iraagis võib ebastabiilne olukord samuti kesta aastaid. Kui Iraagi võimu üleandmine ei laabu nii nagu Bush seda loodab, võib tema isikliku presidendi valimiste kampaania käigus näha muid samme. Hetkel aga peab president rahule jääma.

Eesti roll nii Afganistanis kui Iraagis on teadagi pisike, kuigi NATO puuviljakorvis olles võib lahmata ei tea kui äge õunteloopimine. Juhan Parts teatas Istanbulist, et praegusele, 46-mehelisele Iraagis teenivale kontingendile pole arutatud lisajõudude saatmist. Kuid, tippkohtumisel kaaluti vajadust alliansi reformimast, lubamaks just kiiremat reaktsiooni olukordadele, mis vajaks NATO üksuste lisamehitamist. Võimalike tuleviku ühisoperatsioonide nimel peab olema NATO võimeline leeke kustutama enne, kui need metsatulekahjuks kujunevad. De Hoop Scheffer lootis Istanbulis saada teada iga liikmesriigi potentsiaali — st kuivõrd suur osa oma üksustest suudab riik vajaduse korral saata täitma sõjalisi ülesandeid NATO nimel, väljaspool nii koduriigi kui NATO enese "territooriumit".

See viimane vajab samuti määramist. Kuigi NATO on rahupartnerlusprogrammiga (Partnership for Peace) suutnud luua viisakaid suhteid Ukraina ja Venemaaga, siis näiteks Valgevene president Lukashenko protesteeris äsja NATO vägede "massilise koondamise" üle Valgevene piiride lähestikku, vihjates, et NATO pole sõbralik allianss. Lukashenko on sovjetiaegne diktaator, tema sõnal pole Minskist kaugemal palju mõju. Kuid siiski, sellised avaldused, ning vene äärmusrahvuslaste protestid Balti riikide NATO liikmerolli üle ei tee de Hoop Schefferi elu kergemaks.

Istanbulis arutati samuti nn Vahemere initsiatiivi, mis sarnaneb rahupartnerlusega. Praegune Vahemere initsiatiiv hõlmab seitset Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riiki, nende hulgas ka Iisraeli. Bush ja Donald Rumsfeld sooviks näha, et NATO venitaks ka Vahemere piire — initsiatiivi, koostöö põhimõtteid panna paika samaselt Pärsia lahest Pakistanini. See oleks suur saavutus, kui, ning see on tohutu suur, kui Iraagis ja Afganistanis suudetaks praegusele ebakindlale liivale püstitada NATO lipu alla piirkonna stabiilsust tagav julgeolekukants.

Riigikaitse süsteemne loomine on ressursidemahukas ettevõtmine. Hetkel on ainult NATO suurtel liikmesriikidel võimeid olla sõjaliselt kiire reageerima. NATO töö rahvusvahelise alliansina on valgunud Euroopast Lähis-Itta. See on realiteet, selge fakt. Istanbulis arutatu polnud, de Hoop Schefferi meelega tagasihoidlikult pakutud puuviljakorvi analoogia taustal sugugi nii tühine, vaid prioriteetide kujundamine rahvusvahelises koostöös. Kuigi paljud NATO-skeptikud on leidnud, et NATO osatähtsus geopoliitikas on kahanemas tänu Euroopa suurte jalgadega hääletamisele Iraagis, on just NATO kollektiivkaitse põhimõte "kõik ühe eest" ainus reaalne julgeolekugarantii. USA imperialismi kartev maailm peaks tõsiselt võtma NATO ideaale; NATO liikmed omakorda töötama vajaliku reformi suunas, initsiatiive, mida arutati Istanbulis, peaks saama mõistlikult ning rahulikult ühiselt täide viia.

Märkmed: