Jälgides president Bushi teisipäevast teleesinemist, kus riigijuht kinnitas, et Iraagis langenute tööd ei jäeta lõpetamata, meenusid Lahesõja aegsed Saturday Night Live saated. Siis matkis satiirik Dana Carvey lihtsameelsete pilgetega päris andekalt tollast president Bushi, öeldes, et Lahesõda pole Vietnam, see ei kordu, kuna USA üksusi Vietnami kunagi enam ei saadeta. Kuid maailmas on Vietnami taolisi koldeid paraku ikka olemas.

Noorem Bush tõrjub samuti eemale Vietnami võrdlusi, ning võib leida, et õigustatult. Vietnamis oli vastaseks kommunism, nüüd on vastaseks usufanatism. Esimese eest „võitlejad“ läksid rindele — oma ohvitseride relv neil kuklas, jihadistid aga vabatahtlikult, neile oma elu loeb vähe. Nagu Thomas Friedman rõhutas möödunud nädalal New York Times'is, ei võitle Iraagis koalisatsiooni vastu enam iraaklased, oma maa kodanikud, vaid peamiselt mujalt tulnud palgasõdurid, islami innukad usufanaatikud.

Bush peab samuti vastutuse võtma oma salaluure vihjatud puudujääkide eest — ning ka siin pole võrdlust. New Yorgi ja Washingtoni vastast terrorirünnakut poleks saanud kuidagi ennetada. Sama saab ütelda 911 päeva hiljem sooritatud Madridi pommirünnaku kohta. Viimase tulemus on kindlasti julgustanud terroriste, kuna inimeluhind tõi seal koheste valimistega võimule uue Iraagi sõja vastase valitsuse.

Salaluurel on oma roll informatsiooni kogumisel. Peab samas arvestama allika usaldusväärsust, lootma sealjuures, et turvameetmed kaitsevad ootamatuse eest. Väidetavalt oli enne 9/11 atakki FBIl aimu, et selline rünnak toimub — kuid nagu ajalugu on korduvalt aastasadu kinnitanud, valvsusega ei ole kunagi 100%-liselt võimalik tagada turvalisust.

Salaluure kogutud materjali üle otsustavad direktorid, kindralid, riigijuhid, mitte aga ajakirjandus, Dana Carvey. Tagantjärele tarkus on teadagi alati täpne. Tänapäeva hirmuõhkkonnas tuleks ning peaks iga uskumisväärse hoiatusega arvestama. See aga mängib kohe terroristide kasuks. Neile maksab maksiim ”all PR is good PR. Heaks näiteks on Kanadas vallapuhkenud meelepaha, kuidas al-Qaida ridades haavata saanud nooruk lasti tagasi Kanadasse, riigiravile. Nördimus on siin õigustatud. Samuti on õigustatud meelepaha, kui RCMP kuritarvitab oma võimu terrorismiga seotud materjali kogudes.

Ennetatakse kindlasti palju rohkem, kui üldsus teab. Ei ole see kogukonna huvides, et õnnestunud ennetusi avalikustada, see mängikss samuti hirmuõhkkonna paranoiale. Et midagi ei juhtunud, aga oleks võinud.
Sellisel taustal tuleb läheneda informatsioonile, mis viitab sellele, et al-Qaidal on järgmine USA liitlane kirbul. Hispaanlasi sai hirmutada, nüüd katsutakse paanikat Poolas tekitada.

Arvati, et on aprillinali, kui esimesel jürikuu päeval ilmus Gazeta Wyborczas teade, et Poola salaluureülem Zbigniew Siemiatkowski informeeris Seimi. Temani oli jõudnud dokument, mis palub Allahilt, et „maapõu neelaks alla“ president Aleksander Kwasinewski. Dokument kirjeldab Poolat kui tagurlikku, kuid kiiresti arenevat suurriiki, Washingtoni liitlast, Kwasniewski kõrvaldamisega loodetakse poolakate hulka hirmu külvata.

Dokumendile lisab autentsust asjaolu, et see oli liikvel juba detsembris. Norra salaluure tuvastas selle olemasolu, koos teiste sarnaste ähvardustega Londoni ja Madridi vastu. Pärast 3/11 Madridi pommirünnakut toimetati dokument Poola salaluurele.

Mitmeti on olukord õpetlik. Salaluuretel on kombeks hoida selline informatsioon enda teada. Ei tea kunagi, mis väärtus — ja kunas — sel võib olla. Bushi vastased peaksid arvestama ka seda, et Euroopas on samuti kuulujutud liikvel; teadmine võimalikest rünnakutest ei ennetanud Hispaanias midagi.

Poolas on muidugi sumin suur. Arvestades seda, et Poola väeüksustel on Iraagis oluline roll — nende kaitsta, adminstratiivhalduses on üks Iraagi neljaks jagatud sektoritest — pole ähvardus seega sugugi tühine. Rahvauurimused kinnitavad, et lihtpoolakad võtavad terroriataki võimalust tõsiselt. Seda oli juba märgata koheselt pärast Madridi atakki. Varssavi metroo tarvitamine on vähenenud. Isegi kollaste häiretelefonide monteerimine metroojaamadesse pole suutnud allmaaraudtee tarvitajaid rahustada. Varssavi linnavalitsus on ka jaganud voldikuid linnaelanikele, mis hoiatavad võimalikust terroriaktist.

Numelevad ka need, kes numeroloogiasse usuvad. Pole neile kokkusattumus, et Madridile anti hoop 911 päeva pärast New Yorki. Kardeti ülestõusmispühadeaegset rünnakut — tänavu langes püha 11. aprillile — täpselt kuu aega pärast Madridi. Pühad möödusid intsidentideta, nüüd pelgavad mõned juba 19. aprilli — kuupäeva, mil Poola ametlikult mälestab Auschwitzi ohvreid. Ka on ees rahvusvaheline tippkohtumine: 28—30. aprillil kostitab Varssavi Euroopa Majandusfoorumi esindajaid. Sinna on muidugi ka oodata tuhandeid globalisatsiooni vastaseid demonstrante. Politseil saab olema nende vaoshoidmisega jubagi muret, sellele lisaks tuleb veel valmistuda võimalikuks terroriatakiks, mis, paraku, on tänapäeval hädavajalik samm.

Poola nimekas rahvusvaheline terrorivastane ekspert Marcin Kossek leiab, et tema riik pakub nelja olulise teguri tõttu magusa märklaua. Esiteks on Poola oluliselt Iraagi üksuste mehitaja, teiseks on praegune valitsus Iraagi sõja tõttu ebapopulaarne, kolmandaks peaminister Leszek Miller astub ametikohalt tagasi 2. mail — just nagu seda tegi Hispaanias Jose Maria Aznar — ja mitte sugugi tühise sümbolismiga tuleb arvestada, paavst Johannes Paulus on poolakas. Viimase ümber tugevdati turvameetmeid Vatikanis ülestõusmispühade ajal, aga nagu paavst ise võib kinnitada, veendunud atentaadikatse vastu pole kellelgi garantiid.

Praegune pabistamine on peamiselt meedia tekitatud, kuid ei tohi alahinnata nende võimeid. Rahvast saab selliselt nii rahustada kui üles kütta. Kuigi on olemas konkreetne kinnitus, et al-Qaida külvab hirmu ka mujal. Kindlasti sooviksime meenutada tulevikus praegust olukorda Dana Carvey moodi satiiri ja iroonilise huumoriga. Kuid samas ei tohi unustada, et nagu vanasõna hoiatab — õnnetus ei hüüa tulles. Varssavis võib olukord vaibuda, kuid globaalne olukord pole sugugi kindel. Siin on ehk Bushi selle nädala sõnumi tõde — poliitiliselt ei pea temaga nõustuma; tohib küsida, kas õigeid samme on astutud, ent selle vastu ei saa vist keegi, et reaalne oht on olemas igas riigis, kus on olemas nii pilke- kui mõtte-; olulisemalt aga tegutsemisvabadus. Nagu seimis arutatu kinnitab, neid riike on õnneks palju, terroristidel valikuvõimalus aga kahjuks selletõttu suur.

Märkmed: