Eesti saatus aegade keerises
Olen esimese iseseisvuse laps, sündinud, kasvanud ja alghariduse saanud ajastul, mis on jäänud kaugele seljataha. Mu mälestused sellest ei piirdu aga lapse maailmaga, vaid haaravad hulga tolleaegseid sündmusi ja inimesi. On näiteks selgelt meeles kindral Laidoner 1939. a. suvel, kui ta Petseri kloostrit külastades peaväravast sisse astus ja otse minust möödus. On meeles Jaan Tõnissoni kuju sama aasta sügisel, astumas poja kirstu järel leinarongis Tartus — hallipäine, kuid tikksirge. On samuti meeles president Päts, kui ta tuli Tartusse uue „Vanemuise“ teatri avamisele ja kui me siis tänava äärde rivistatult pidime tema auto ette lillekimpe loopima.
Eelkõige aga mäletan meie tookordset isamaalist kasvatust. Sai palju marsitud lippude all, õpitud isamaalikke laule ja kuulatud sütitavaid kõnesid. Meile kinnitati kogu aeg, et Eestit tuleb iga vaenlase vastu tingimusteta kaitsta.
Olen seetõttu huviga jälginud poleemikat Eesti saatuse üle aastail 1939-40. Vello Helk on seda teemat mitmel korral käsitlenud. On soov omalt pooltki seda teemat kommenteerida.
Olgu rõhutatud, et austan elu lõpuni Konstantin Pätsi kui Eesti Vabariigi loojat ja tema iseseisvuse mõtte kandjat. Samal tasemel seisab Jaan Tõnisson. Võiduka Vabadussõja sümboliks jääb kindral Johan Laidoner. Au ja tunnustust ei saa nendelt meestelt keegi võtta. Eeskätt neile võlgneme tänu, et Eesti Vabariik 1918-20 üldse tõeks sai. Ma ei arva siiski, et nende hilisemat tegevust arvustada ei tohiks või et selline arvustamine näitaks tingimata suurt vihkamist ja tõendaks, et arvustaja on N. Liidu sõiduvees või Stalini sulane.
Tookordse EV juhtkonna arvel oli rohkelt auväärseid saavutusi, kuid ka puudusi ja vigu. Kaine analüüs on seega omal kohal, kuid tagantjärele tarkusest tuleb hoiduda. Püüan alljärgnevalt selle põhimõtte järgi käia.
Eesti langemise kohta on palju kirjutatud. Jätan kõrvale väite, nagu oleksid Päts ja Laidoner olnud N. Liidu agendid. Sama ebaloogiline on jutt, et 1939. a. Punaarmeele vastu hakates oleks meile 1945. a. selle tasuks vabadus kingitud. Parem pole arvamus, et Eesti vabaduse kaotuse peapõhjuseks oli Pätsi autoritaarne rezhiim ja et temal lasub kapituleerumise ainuvastutus.
Kuidas siis mina asjale vaatan? Kõigepealt nõustun, et Eesti iseseisvust polnud võimalik päästa. II maailmasõja lähenedes oli Eesti saatus otsustatud. Olime muutunud suurriikidele vahetusrahaks ja meiepoolsed neutraliteedi deklaratsioonid ei omanud mingit kaalu. Aga — kas pidi see katastroof tingimata nii kohutav olema? Ma pole tänini üle saanud sellest, kui põhjalikult Eesti tookord lömastati ja kotti aeti, nii et hiirgi välja ei pääsenud. Hävitustöö oli täielik ja selle tulemused kummitavad siiani. Eriti valus on olnud kontrast isamaaliste tõotuste ja otsustava tunni tegelikkuse vahel. On vabandatud, et niisugust õnnetust ei saanud ju ette näha ja et kogu praegune arutelu on vaid tagantjärele tarkus. Ei! Lubage, et selgitan. Vello Ederma kirjeldas mõjuvalt Vaba Eesti Sõnas Rakveres 1919. a. jaanuaris toimunud veresauna, kus eesti kommunistide poolt metsikult mõrvati 82 inimest. Minu ühendus sündmusega on, et mu ema soris läbi kõik nood tundmatuseni purustatud laibad, otsides oma isa (mu vanaisa, kes, ehkki arreteeritud, siiski pääses!). Ema jutustus sellest jättis mulle eluaegse jälje.Teiseks, kas olid ununenud 1919. a. tapatalgud Tartus, Krediitkassa keldris, kus samuti toorelt mõrvati hulk inimesi, k.a. piiskop Platon? Kolmandaks, kas polnud 1924. a. punaste mäss küllaldaseks hoiatuseks, et meil idast midagi head polnud oodata? Neljandaks, meenutagem rasket teenistust Eesti idapiiril, kus meie valvurid olid pidevalt häireolukorras. Vene piirivalvurid ei vastanud kunagi meiepoolsetele tervitustele ja kui Eesti piirivalve koer kasvõi ühe jalaga teisele poole astus, lasksid punased ta otsekohe maha. Viiendaks, kas Eestit mõnitavaid ähvardusi Moskva raadios ei osatud kuulata? Kuuendaks, 1938. a. tapeti Peipsi jääl (Eesti poolel!) piirivalvurid Pungas ja Kaio ning nende küüdimees. Laibad lohistati üle piiri, et näidata nagu oleksid mehed tabatud Vene poolelt. Kas sellisel viisil käitub ükski kultuurne riik? Kas polnud eeltoodud hoiatused küllalt selged?
Ja kõigest hoolimata arvasid isegi meie riigijuhid, et kommunistid olevat läbi teinud evolutsiooni ja pole enam samad kui 1917—1919! Mu emal oli mitu ülikooliharidusega kooliõde, aga ideelised kommunistid. Mäletan kuidas ema nendega 1940. a. vaidles (sõpruse tõttu polnud õnneks äraandmist karta). Temale oli asi algusest peale selge. Mineviku veristest kogemustest polnud midagi õpitud! Selles peitusid Eesti tragöödia juured. On saatuse iroonia, et 1950-ndatel USA-sse saabudes manasime ameeriklasi, et nad kommunismi olemust ei mõista. Aga meie, kes me kommunistide verist taktikat paljukordselt tunda saime, polnud sugugi paremad, uskudes, et ega N. Liidul polegi agressiivseid kavatsusi…
Selle illusoorsuse alla kuulub ka eestlaste kultuurilise üleoleku müüt. Kui kõrgema tehnoloogilise tasemega püssitoru on mulle vastu rinda surutud, siis ei loe minu kultuuriline üleolek midagi. Kas tõesti loodeti, et miljoniline rahvas neutraliseerib sel viisil 170-miljonilise?! Kui jah, siis pole ime, et me nii ettevalmistamatult hävingule vastu läksime.
Aga mida siis ikka oleks pidanud tegema? K. Päts ütles Tahkurannas 25. juunil 1939: „Meie ei ole vaba ega iseseisev riik kellegi teise rahva armust, vaid oleme oma vabaduse ise endile kätte võidelnud Eesti paremate poegade verega! Ja kui see meie vabadus on verehinnaga lunastatud, siis ei lase meie ka seda vabadust oma käest libiseda, nii nagu mõned teised on teinud. Eesti rahvas kaitseb oma vabadust ja kui tarvis, siis on ta ka alati valmis oma vabaduse eest verd valama ja seda verehinnaga kaitsma!“ Minu arvamine on sama. Me oleksime pidanud 1939. a. sügisel alistumise asemel kõikide jõududega vastupanu avaldama.
Mulle öeldakse nüüd: „See on ju rumalus. Eesti oleks nädalaga alistatud! On hea sõda soovitada kui see ennast ei puuduta.“ Puudutas küll. Minu lapsepõlvekodu hävis 1941. a. suvel.
Mida oleksime vastupanuga saavutanud? Oleksime säilitanud oma rahvusliku au ja näidanud, et me ikka tõesti oma vabadust oleme valmis verehinnaga kaitsma. Selle asemel tuli pool sajandit taluda etteheiteid, et eestlased on omal soovil N. Liiduga ühinenud ja et hiljem said nendest sakslaste kaasajooksikud ja natsid! Meiepoolne selgitustöö jäi kaua hüüdjaks hääleks kõrbes. Tahtmatult meenub paralleel Soomega. Öeldakse muidugi: „Soome? Aga Soomel oli ju hoopis teine olukord!“ Oli jah — 3,2 korda suurem rahvaarv ja suurem armee, aga 4,7 korda pikem maapiir kaitsta ja ei mingit välisabi! Nemadki sunniti alistuma, kuid maailm räägib tänini soomlaste vahvusest. Meie aga ei saa oma idapataljonide ja piirikaitserügementide kangelastele monumentigi püstitada ilma võõraste hurjutamiseta.
Lõpetan sellega. Mulle võib vastu vaielda, kuid eluseaduseks jääb, et vahvus ja meelekindlus pälvivad respekti; nõrkus ja alistumine seevastu põlgust ja unustamist.
Kommentaar: Nii, nagu mina seda näen
Arvamus
TRENDING
