Kui säärast raamatut ja filmi ei oleks, oleksid eestlased pidanud selle endile välja mõtlema. Väike rahvas vajab suuri sangareid. Ühest küljest on “Nimed marmortahvlil” Vabadussõja võitnud koolipoiste täiskasvanuks saamise ja karastumise lugu, teisalt arutlus lääne kultuuriruumile igiomaste üldinimlike väärtuste üle nagu patriotism, meelekindlus, kohusetunne, armastus, vabadus. See on lugu hinnast, mida üks väike rahvas oma vabaduse eest maksis. Filmi vaadates eestlased nutsid ja tihti aplodeerisid pärast kinoseanssi valgele ekraanile püsti seistes, mis külmade põhjamaalaste jaoks on täiesti tavatu. Nii tähtis on meile see film ja filmi peateema vabadus ning selle hind.
Filmi "Nimed marmortahvlil" võib võrrelda soomlaste suurfilmide Talvesõjast ja Jätkusõjast ("Talvisota", "Tuntematon sotilas", "Rukajärven tie") mõjuga soomlastele. Need filmid jutustavad sellest, kuidas väike Soome hakkas 1939. aastal üksi vastu Nõukogude Vene diktaadile ega põrganud tagasi oma vabadust, relv käes, kaitsmast. Või kui soomlased läksid Talvesõjas kaotatud Karjalat 1941. aastal tagasi võtma. Neid filme vaatas kümned tuhandeid, kui isegi mitte sadu tuhandeid soomlasi.
Produtsent Kristian Taska tabas naelapea pihta, kui asus tootma "Nimesid marmortahvlil" Albert Kivikase 1936. aastal ilmunud samanimeline raamat oli juba Nõukogude okupatsiooni ajal saanud müüdiks. Müüdiks vabadusest. Raamat oli keelatud, aga sellest hoolimata oli teos ja sellest rääkimine saanud vastupanu sümboliks. Ent seda loeti salaja, ning tuhanded koolipoisid kujutasid end sõjamängudes peategelase Henn Ahase ja tema sõpradena. Metsas võis ju isetehtud sinimustvalge lipuga mängida, kui oma poistekambas kindel olid.
Vene kultusfilmide Vend ja Vend 2 operaator-lavastaja Sergei Astahhov on teinud oivalise operaatoritöö. Nimed marmortahvlil on eesti filmi kohta tehniliselt oivaline.
Aastal 1918 oli 24. veebruaril Euroopa kaardile sündinud uus riik – Eesti Vabariik. 1919 aastal astuvad I maailmasõja tulest tagasi koju pöörduvate sõdurite kõrval oma riigi nimel võitlusse ka koolinoored, kaitstes oma maad ja aateid. Noore riigi üldmobilisatsioon oli ebaõnnestunud. Kriitilises olukorras haarasid relvad aatelised noored-koolipoisid ja üliõpilased. Klassid, vastloodud Eesti üliõpilaskorporatsioonid ja –seltsid läksid Vabadussõtta in corpore - kõik koos. Rinne jäi püsima ja veeres tagasi.
Paraku on vabadusel kõrge hind. Saavad koolipoisid tasuks armastuse, isamaa või jäävad neist mälestuseks vaid nimed marmortahvlil, on küsimus millele filmitegijad suurel ekraanil vastust otsivad. Filmis on kõike parasjagu: nii Käsperi (Alo Kõrve) ja Tääkeri (Anti Reinthal) kompromissitut võitlejaloomust, peategelase Ahase (Priit Võigemast) ja Marta (Hele Kõre) tundeid, Miljani (Mart Toome) poisekeselikku koerust, kui ka väikese Muguri (Ott Sepp) ja Konsapi (Argo Aadli) kõhklusi ning isegi hirmu.
Sõda näidatakse filmis "Nimed marmortahvlil" just parasjagu ja usutavalt. Aasta 1919 alguses, kui Lõunarindel võitles Tartu Vabatahtlike Pataljon, oligi Vabadussõda säärane nagu filmis kujutatakse-ühtset rindejoont ei olnud. Toonane sõda meenutab tänas moodsat sõjapilti, säärast väikeste võitlusgruppide sõda.
Albert Kivikase raamat "Nimed marmortahvlil" põhineb tegelikkusel ja on autobiograafilise taustaga.
Stalinistlik diktatuur küüditas kümned tuhanded eestlased arenenud Euroopa väikeriigist Eestist Siberi kontsentratsioonilaagritesse. Kümned tuhanded Eesti Kaitseväes välja õpetatud eestlased surid vangilaagrites või sõdisid II maailmasõja rinnetel erinevate lippude all ja erinevates mundrites, aga see ei olnud enam eestlaste sõda.
Hoolimata Tartu Vabatahtlike Pataljoni lühikesest lahinguteest Vabadussõjas jätkavad "Nimed marmortahvlil" ajaloo kiuste võidukäiku Eestimaa kinodes. Sellest filmist on juba saanud positiivne müüt, mida ühel väikesel rahval enesekindluse ammutamiseks hädasti tarvis läheb.