Tänavune Nobeli preemiate komitee otsus oli aga mullusest kardinaalselt erinev – põhjendatud ja õigustatud. Norra Nobeli komitee otsust – määrata 2010. a rahupreemia pikaajalise ja vägivallatu võitluse eest hiina inimõiguste eest võitlejale Liu Xiaobo’le – tervitas kogu demokraatlikult meelestatud maailm. Komitee juhindus oma otsuse langetamisel Alfred Nobeli testamendist, kus seisab, et inimõigused on rahvaste vendluse (seega siis ka rahu) eeltingimus.
Nobeli komitee otsuses mainitakse, et Liu vangistus on kujukaks näiteks sellest, kuidas valitsus eirab Hiina põhiseaduses tõotatud sõna-, kogunemis- ja meeleavaldamisvabadust ja et Liu Xiaobo on viimase 20 aasta jooksul teinud märkimisväärset tööd põhiliste inimõiguste kehtestamiseks Hiinas. „Selle preemia andmise näol suunab Nobeli komitee tähelepanu inimõiguste olukorrale Hiinas ning rõhutab arengu, demokraatia ja universaalsete inimõiguste vaheliste seoste tähtsust,“ märkis Norra peaminister Jens Stoltenberg.
Nobeli rahupreemia suurus on 10 miljonit Rootsi krooni. Preemia peaks Liule üle antama 10. detsembril Oslos, kuid on vähetõenäoline, et Hiina võimud teda sinna lasevad.
Kes on Liu Xiaobo?
Liu Xiaobo (54) on hiina intellektuaal, kirjanik, dissident ja poliitiline aktivist. 2009. a määrati talle riigivõimu õõnestamisele õhutamise eest 11-aastane vanglakaristus, mida ta kannab tugeva rezhiimiga vanglas 500 km kaugusel Pekingist, olles pea täielikus infosulus. Muide, ta on esimene rahupreemia võitja, kes auhinda saades kannab vanglas kriminaalkaristust. 1991. a preemia pälvinud Aung San Suu Kyi ja 1935. a Carl von Ossietzky olid küll vanglas, kuid ilma kohtuotsuseta.
Vahetult enne 25. detsembril 2009 langetatud kohtuotsust õnnestus Liu Xiaobol edastada vanglast läkitus, mis kujutab endast tema elukreedot. Kõnealust dokumenti levitas Hong Kongis paiknev organisatsioon NGO Human Rights in China.
Selles mainib Liu, et ta elu pöördepunktiks kujunes 1989. a juunikuu. Õpihimulise noormehena oli ta üha ülespoole liikumas oma akadeemilise karjääri redelil ning jõudnud juba doktorantuuri. Ta töötas samal ajal õpetajana, kirjutades ka teaduslikke artikleid ja raamatuid ning esinedes loengutega kodu- ja välismaal. Kui ta 1989. a saabus tagasi järjekordselt USA-reisilt, heideti ta vanglasse Hiina-vastase tegevuse ja „väärate“ poliitiliste vaadete eest. Ta kaotas ka õiguse pidada loenguid ja publitseerida kirjutisi. Liu nimetab seda otsust tragöödiaks nii talle endale ja kogu Hiina rahvale. Liu on sealt alates pidanud taluma tagakiusu, vangistusi ja füüsilist vägivalda. Seetõttu tuleb pidada eriti imetlusväärseks tema tolerantsust. Oma avalduses ütleb ta, et tal pole vaenlasi ning et ta respekteerib koguni oma süüdistajaid ja kohtunikke kui ametiisikuid, kuid ei lepi puna-Hiina inimvaenuliku rezhiimiga, mis siiani lähtub esimees Mao printsiipidest.
Liu meenutab Pekingi Taevase Rahu väljaku dramaatiliste sündmuste eelset aega, mil Hiina hakkas just avanema demokraatiale, sotsiaalsele pluralismile ja humaansusele. Nagu teame, hävitati need protsessid eos.
Meenub kunagine kohtumine ühe Torontos töötava hiina ajakirjanikuga, kes nimetas Liu’d kõigi hiina teisitimõtlejate eeskujuks. Nad loevad õhinal Liu kirjutisi ning ammutavad nendest inspiratsiooni.
Hiina valitsuse jõhker reageering
Ehkki Hiina üritab viimasel ajal end maailmale „serveerida“ demokraatliku, koostöötahtelise ja sõbraliku riigina, teame, et see pilt on petlik. Seda tõendab ka Hiina valitsuse raevukas reaktsioon Nobeli rahupreemia määramisest Liu’le. Muuhulgas nimetati häbiväärseks preemia määramist „kriminaalkurjategijale“. Otsekohe asuti vahistama ka aktiviste. Ehkki Liu abikaasal võimaldati politseieskordi saatel eelmisel pühapäeval abikaasaga kohtuda, viibib ta de facto koduarestis.
Peking kehtestas täieliku tsensuuri riiklikus meedias ja blokeeris küberruumi sotsiaalvõrgustikud, mida ta nagunii enamjaolt kontrollib. Kõik positiivsed reageeringud Nobeli komitee otsusele internetis kustutati. Sõelale jäi vaid hävitav kriitika Liu aadressil.
Kuna Hiina meedia on kindlalt suukorvistatud, teavad seal suhteliselt vähesed, et Liu üldse vangis istub. Paljude noorte jaoks on ka enam kui 20 aasta tagused Taevase Rahu väljaku sündmused kauge ajalugu. Nad naudivad ju Hiina majanduslikust õitsengust tulenevat heaolu. Võib siiski arvata, et valitsuse närviline reageering Nobeli rahupreemia komitee otsusele vallandab just nüüd suurema huvi Liu ja tema elutöö vastu. Kuna Pekingi meedia ja politsei on tegutsenud nii julmalt, toob see tõenäoliselt Lääne poolt kaasa ka teravat kriitikat. Hüpoteetiliselt võiks demokraatlike riikide tugev ühine surve Pekingile kaasa tuua Liu vabastamise. President Obama ongi juba kutsunud Hiina valitsust üles teda vabastama.
Ka Eesti Riigikogu Tiibeti toetusgrupi esimees Aleksei Lotman ja aseesimees Silver Meikar kutsusid Hiina võime Liu Xiaobo’t vabastama: „Selle asemel, et mõista hukka Norra Nobeli komitee otsus, peaksid Hiina Rahvavabariigi võimud kriitiliselt üle vaatama Liu Xiaobo’le esitatud süüdistused. Rahumeelselt inimõiguste eest võidelnud Liu vabastamisega saab rezhiim tõestada, et nähakse vaeva jõudmaks maailma juhtivate demokraatiate sekka,“ kirjutavad Eesti riigikogulased. Loodame, et nende hääl kostub Hiina võimudeni, kes on teatavasti lubanud Eestiga häid suhteid arendada ja koostööd teha.