Venemaa rikkaim, 8 miljardile dollarile hinnatud varandusega mees ja maailma suuruselt neljanda naftafirma Jukos juht Hodorkovski vahistati 25. oktoobril, pandi Moskvas vanglasse, talle esitati süüdistus pettuses, rahapesus ja maksudest kõrvalehiilimises ning ta jäeti edasise uurimise ajaks vahi alla.
Hodorkovski astus Jukose juhi kohalt tagasi, sest kuidas sa vanglast ikka saad firma asju ajada.
Miks just Hodorkovski?
Putin andis 2000.a. võimule tulles suurärimeestele mõista, et kui nad hoiduvad kõrvale poliitikast, ei süüvi valitsus nende tegemistesse.
Vaevalt erineb Hodorkovski oluliselt teistest rikkuritest, kes N. Liidu lagunemise segastel aegadel endale vara kokku krabasid osavate mahhinatsioonidega. Miks siis ikkagi tema?
Kõigepealt — Hodorkovski on viimasel ajal toetanud opositsioonilisi erakondi valimiseelses võitluses. Detsembris toimuvad Venemaal riigiduuma- ja tuleval aastal presidendivalimised. Hodorkovski heldekäeline sponsorlus polnud Kremli saalides ja kabinettides liikuvale KGB taustaga klikile ilmselt meelepärane. Pressis on olnud ka vihjeid, nagu kavatseks Hodorkovski kandideerida presidendi kohale 2008.a. valimistel. Samas võib naftamagnaadi vahistamine mõjuda peibutavalt Vene vaesemale ja vanemale valijaskonnale, kes nutavad taga „sotsialistliku võrdsuse“ aega.
Kindlasti polnud ka Putin ja tema kaaskond eriti õnnelikud, kuuldes, et hr. Hodorkovski plaanib müüa Jukose aktsiate kontrollpaki USA õlihiiglasele Exxon Mobil, mis tekitas mõnedes ringkondades suurt ärevust. Ühe vene lehe arvates pidi Jukos selle sammuga Trooja hobusena andma välisinvestoritele võimaluse kontrollida vene ärihuvisid.
Masha Lipman, Carnegie Moskva uurimiskeskuse analüütik on veendunud, et Vene superrikkad muutuvad järjest tugevamaks ning tegutsevad tulemuslikult seal, kus riik ei saa hakkama ja nad on riigist kompetentsemad. Hirm? Kadedus? Need inimlikud emotsioonid võivad ju samuti olla põhjuseks, miks Hodorkovski sattus Kremli põlu alla.
On paradoksaalne, et kuigi Jukos on üritanud tegutseda Venemaa jaoks tavatult ausal ja läbipaistval viisil, jäi ta ikkagi Kremli hammasrataste vahele. Või äkki just sellepärast? Läänelikud reeglid pole ju vastuvõetavad salalikule ja kulissidetaguseid tehinguid harrastavale Kremlile.
Ameeriklaste silmad avanemas
Käesolev sündmus on tekitanud suurt vastukaja maailmas, eriti USAs ja Euroopa Liidu riikides, kutsudes esile ehmatuse, nördimuse ja arusaamatuse.
Euroopa Liidu (EL) välis- ja julgeolekupoliitika juht Javier Solana ütles neljapäeval avaldatud usutluses ajalehele Nezavissimaja Gazeta, et Venemaa võimud peaksid arvestama maailma reaktsiooniga Hodorkovski vahistamisele ning avaldas lootust, et Venemaa majanduses taastub usalduslik õhkkond.
Sama küsimus tõstatus ka neljapäevasel Vene Euroopa Liidu tippkohtumisel Roomas.
Mitmed USA poliitikategelased ja vaatlejad tunnistavad USA Vene-poliitika läbikukkumist. Tõdetakse, et Venemaa ei vääri kohta juhtivaid tööstusriike ühendavas G-8 grupis.
Senaator John McCain ütles sel nädalal senatis peetud kõnes, et Venemaa liigub vales suunas, ja kiiresti. Muuhulgas märkis senaator, et ka Venemaa suhteid oma naabritega ei saa hinnata lugupidavaks ja et Moskva eesmärgiks näib olevat talle alluva impeeriumi loomine. Senaator kutsus ameerika ärimehi mitte enam Venemaale investeerima ning lisas, et Venemaa võib saada omaenese käitumise tõttu USA vaenlaseks.
6. nov. Postimehes ilmus mõjuka USA vabariiklase Bruce Jacksoni intervjuu, milles ta kritiseeris Putini autoritaarset käitumist ja Hodorkovski arreteerimist, nimetades seda viimaseks tilgaks karikas. Jackson ennustas, et nüüdsest hakatakse ka enam huvi tundma Putini käitumise vastu Saksamaal, kui ta KGB lasena abistas Stasit ja Erich Honeckeri nende kuritegudes.
Ent arveteõiendus Hodorkovskiga peegeldab ka Venemaa äkilist kaldumist riigikapitalismi. USA miljardär, finantsist ja filantroop George Soros hoiatab, et Vene ärimehed võivad olla sunnitud hakkama nüüdsest riigi käske täitma.
Seega näib, et Hodorkovski vangikongi pistmisel võivad olla tohutu mõjuga ja ettearvamatud poliitilised tagajärjed, eriti USA-Vene suhetes.
Putini positsioon
Küllap laskus kohtukull oma tiibu lehvitades Hodorkovskile ja tema kaaslastele eelkõige seetõttu, et nad on julgenud seada kahtluse alla Putini isevalitsejaliku kõikvõimsuse. Nad toetasid Putini saamist Vene presidendiks, kuid alahindasid ilmselt tema selja taha koondunud sõjaväelis-julgeolekulist (KGB) huntat.
Kremli peremees kuulub Hodorkovskiga võrreldes täiesti erinevasse poliitilisse klanni — tema juured on KGB-s ja ta kodulinnas St. Petersburgis, kus ta tegi suurt karjääri.
On kahtlane, kas Putin ise Hodorkovski vastu nõiajahti alustas, kuid tema nõusolekuta see vaevalt toimuda sai.
Vene praegune riigipea paistis juba KGBs töötades silma pragmaatilise ellusuhtumisega, kes olenevalt vajadusest mõtles üht ja rääkis teist. Sama võib tema kohta öelda ka täna. Ta toetab sõnades riigi majanduse moderniseerimist ja on entusiastlikult kutsunud Venemaale välisinvesteerijaid — seda kõike üritaski Hodorkovski oma kaaskonnaga ju ellu viia, aga vaadake, mis temaga juhtus!
•
Paljude vaatlejate arvates tähistab käesolev skandaal poliitilise ja majandusliku stabiilsuse lõppu Venemaal. Kas suur strateeg Vladimiri Putin tegi seekord äkki valearvestuse, lootes, et tema autokraatlikule sammule vaadatakse Läänes taas läbi sõrmede? Või näeb ta kõigist lihtsurelikest kaugemale? Aga äkki testib president Putin Hodorkovskit kimbutades Lääne kannatlikkust ja tolerantsust Moskva suhtes? See selgub ehk edaspidi.