Viimatises Ontario valitsuse Troonikõnes tuldi välja ühe üsnagi uudse ideega, mis tekitab ühest küljest põnevust ja entusiasmi, teisalt aga jällegi vastuväiteid. Idee puudutab hariduse valdkonda ja on niisugune, et koolides võiksid asuda õpetama oma ala eksperdid nagu kunstnikud, muusikud, sportlased, kaubandusinimesed jmt., ilma et neil oleks õpetamiseks nõutav kutsetunnistus.

Tundub igati vahva — potentsiaalne võimalus koolilastele kohtuda küll mitte vast Celine Dion'i või Wayne Gretzky suguste iidolitega, ja kas just teistegi maailmamastaabis riigile au ja kuulsust toonud tähtedega, kuid siiski inimestega, kes on oma alal märkimisväärset edu saavutanud ja oskavad ehk seda õpilastele edasi anda mingil muul moel või teise nurga alt kui kooliõpetaja. Õpetajast sõltub palju, teab igaüks oma kooliajast, ja kohutavalt igavana ja mittevajalikuna tunduv aine võib saada sootuks uue sära, kui seda õpetab tõeliselt huvitav inimene, kes teab sellest pea kõike.

Kuid siiski — kvalifikatsioon ehk selle puudumine? Selle punkti tõidki kohe välja kriitikud, kelle arvates peaksid lapsi õpetama ikkagi ainult selleks vajaliku koolituse ja tunnistuse saanud inimesed.

Et õpetamine on raske töö, selles ei kahtle keegi. Ja mitte kõik polegi selleks suutelised. Sest lisaks briljantsetele teadmistele oma erialalt ja omaenda säravale isiksusele tuleb ju klassi ees puutuda kokku ka niisuguste küsimustega, mis näiteks muusikuelus võõrad: õpetamismetoodika; kuidas lapsi end kuulama panna ja kasvõi kuidas saavutada vajalikku autoriteeti. See on teatavasti vahel probleemiks ka noorele õpetajale, kelle oskused ja teadmised on küll väga kõrged, kuid kui need mingil põhjusel adressaadini ei jõua, on kahju suur.

On ju üldteada, et mitte kõik hiilgavad oma ala spetsialistid ei pruugi olla suured jutumehed. Samas, ka kaugeltki mitte kõigist lapsi ja koolielu armastavatest inimestest ei saa õpetajaid, elu selekteerib kõigeks välja oma parimad. Nii võib ka hiilgavate metoodiliste teadmistega õpetaja klassiruumis hätta jääda, kui õpilane tahab mõne asja kohta rohkem sügavuti teada saada.

Õpilased näeksid kindlasti hea meelega klassi ees oma erialal võimekat ja palju edu saavutanud isiksust, andes näiteks ka mõnele tõuke tulevase elukutse valikul. Ja arvata võib, et jällegi need sportlased-kunstnikud-muusikud, kes end klassi ees mugavalt ei tunneks või lihtsalt erilised kõneinimesed ei ole, ennast vist kooli õpetama ei pakukski.

Idee kritiseerijad tõid välja sellisegi tõsiasja, et viimastel aastatel on provintsivalitsus pööranud eriti suurt rõhku õpetajate kvalifikatsioonile ja ettevalmistusele, mis haarab õpetajate seas palju protesti tekitanud kohustuslikud testimised jm.

Kas peavad need eksperdid siiski mingid eksamid sooritama või missugused standardid nende jaoks kehtestatakse ja kas plaan üldse teoks saab, pole teada. Õpilaste silmaringi laiendamisele mõjuks see vast siiski positiivselt ja aitaks samas ka õpetajate koormust jagada. Plaani mittepooldajad kardavad aga sedagi, et niisuguseid eksperte suudaksid palgata vaid rahaliselt paremas olukorras olevad koolid, mis looks seeläbi ebavõrdse olukorra haridussüsteemis.

Lugedes hiljuti andmeid Kanada koolilaste ebatervislikust elustiilist, kasvavast ülekaalust ja vähesest füüsilisest koormusest, oleks sellest lähikümnenditel tõsiste tegajärgedeni viivast probleemist jagusaamisel kindlasti suur roll kooli kehalise kasvatusse au sisse tõstmisel, mida saaks vast hästi teha ühe sportlase näol, kes oma isiksusega suudaks lastele eeskujuks olla. Kui mõelda Eestile, kus olümpiavõitja Erki Nool on pea kõikide noorte suur iidol ja eeskuju, siis vaevalt temasuguse antud tunnist kõrvale hoidjaid leiduks — et ah, mis ma siin ikka spordin, lähen istun parem arvuti taha ja võtan ühe tubli portsu hamburgeri.

Märkmed: