Elu keerdkäigud pillutavad ja hajutavad Maarjamaa lapsi mööda ilma laiali. Suurem osa siinsest eestlaskonnast oli ligi 60 aastat tagasi sunnitud kodumaalt lahkuma. Seda traagilist tähtpäeva meenutame septembris. Võõrale maale mindi kindlas lootuses peatselt tagasi pöörduda... Kui paljud teist, lugupeetud lugejad, oleksid üldse kodumaalt lahkunud, teades, et põgenikupõli kestab aastakümneid?
Kes on omad, kes võõrad?
Pool sajandit kestnud lahusolek muutis kodumaal elavad omad (eestlased) mõneti võõraks ja ühiskondlik sulatusprotsess asukohamaa integratsioonikatlas tegi teisest rahvusest võõrad paratamatult omasemaks. Seda põhjustas väliseestlaste uue asukohamaa keel, kultuur, siin omandatud haridus, tavad, olme jne. Näib olevat raske ja isegi võimatu nüüd juba vabale kodumaale tagasi pöörduda, eeskätt seetõttu, et pered, saatusekaaslased ja sõbrad jääksid maha, ehkki paljud väliseestlased on ka Eestisse elama asunud.
Kuid tänapäeval liigutakse vilkalt ka Eestist välja. Elu näitab, et paraku mitte kõik välismaale siirdunud ei lähe enam Eestisse tagasi. President Arnold Rüütel nentis äsjasel ESTOl Riias, et tänaseks on paljudes riikides tekkinud eestlaskond neist, kes taasiseseisvunud Eestist alles hiljuti lahkusid. Tema hinnangul on mõttekas ühendada hiljuti ning sõja ajal lahkunud eestlaskonnad. Aga kuidas seda teha? Oleme ju märganud, et viimasel aastakümnendil välismaale jäänud eestlased ei otsi (või ka ei leia) kontakti võõrsil asuvate, juba väljakujunenud eesti kogukondadega, sest omad tunduvad neile võõramatena kui kohalik põhirahvas. Uustulnukad hoiavad aga omavehl kokku. Ja nii võib kujuneda nendest taas esimene väliseestlaste põlvkond. Järelikult — väliseestlus ei sure, vaid muutub ja teiseneb nagu kõik muu siin ilmas.
Käesoleva ESTO eesmärgiks oli Lääneriikides ja endistes idabloki maades elavate eestlaste ühendamine, nendevaheliste sidemete ja koostöö arendamine. See on ilmselt veelgi keerulisem, sest Lääne ja Ida väliseestlased on väga erinevad ja vaatavad üksteisele ehk isegi altkulmu, neid ühendab sageli ainult rahvuslik tagapõhi.
Võõrsile õnne otsima!
Tänapäeval lahkutakse üleilmastumise eufoorias vabast Eestist kas seiklusjanust või soovist oma majanduslikku olukorda parandada. Kistakse end välja igapäevasest rutiinist või minnakse seetõttu, et elu Eestis ei paku enam rahuldust. Põhjuseks võib olla ka asjaolu, et mitte kõik ei leia endale kodumaal rakendust. Eesti pressi üheks meelisteemaks näib olevat küsimus sellest, kas ja kuivõrd riik hoolib oma koolitatud spetsialistidest. Meditsiini- ja haridustöötajate palgad on madalad, sellest on aastaid räägitud. Eesti arsti palk on praegu umbes 15.000 krooni kuus. Võrreldes Soomega on see 3–4 korda väiksem. Eriti osavalt kasutavad seda olukorda ära Eesti põhjanaabrid, noppides endale parimaid meditsiinitöötajaid.
Kuid pole ka mingi ime, kui Eestis hariduse saanud inglise keele õpetaja saab endale hoopis tasuvamat tööd näiteks mõnes Iirimaa restoranis või baaris. „Eesti riigil oleks viimane aeg pöörata nägu oma rahva poole ja teha kõik selleks, et siin sündinud ja kasvanud inimene töötaks eelkõige oma kodumaa hüvanguks, mitte ei küürutaks inglise farmeri või soomlasest maasikakasvataja ees,“ kirjutas Õpetajate Leht mõni aeg tagasi. Võibolla, aga noored on kannatamatud; nad tahavad kiiresti edukaks ja rikkaks saada. Nii nad raputavad siis kodumaa mulla jalgadelt ja lähevad võõrsile, vaid mõnetunnise lennusõidu kaugusele paremat elu otsima. Nagu ikka, on siingi postitiivne külg olemas — rikastavad kogemused, omandatud keeleoskus või välismaine haridus tulevad kasuks nii võõrsilt naasnule endale kui kogu riigile.
Noor ajakirjanik Anna-Maria Penu leiab 25. mail Eesti Päevalehes ilmunud essees „Võõraste keskel“, et tänapäeval pole võõrale maale elama minek ei põgenemise ega arguse märk, vaid koguni hüppelaud lendamiseks, mida nooremad inimesed tahaksid innukalt ka kasutada. Tegelikult pole selles ju midagi uut.
Eestlastes elas väljarännu kihk ka 100 ja rohkem aastat tagasi. Hobuvankrite järel kõnniti maha sadu ja isegi tuhandeid kilomeetreid ning asuti elama Venemaale võõra rahva hulka. Palju aastaid kulus kohanemisele harjumatu elustiili ja kliimaga. Mitmetele käis see üle jõu ja nii nad reisisid edasi — üle Atlandi Ameerikasse õnne otsima. Oldi vabad, lennukad ja töökad oma ideid ellu rakendama, kultuuri edendama, koole, kirikuid ja seltse rajama. Hoiti omavahel küll kokku, aga sõbruneti ka võõrastega.
Tänane tegelikkus seab siin aga oma ranged piirid, sest mitte kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei aktsepteeri praegu tööjõu vaba liikumist. Saksamaa on uutele liikmesriikidele seadnud piirangud koguni seitsmeks aastaks. Mida nad kardavad? Võibolla uute põgenikekolooniate tekkimist? Kas sama nähtus võiks kõne alla tulla ka Eestis? Asjatundjate arvates pole praegu siiski põhjust karta võõrtööjõu massilist sisserändu, sest mujal on paremaid marjamaid. Eestlased on ju ka võõrastega ehk muulastega harjunud. Aastakümneid kestnud pealesunnitud ühiselu on olnud ränk, aga samas ka kasulik õppetund, kuidas võõraid aktsepteerides iseendaks jääda ja oma rahvuslust säilitada.
•••
Kuigi kardinaalsed elumuudatused (sh. ka võõraste sekka elama asumine) võivad olla traumeerivad ja pingerohked, aitavad need vabaneda rutiinist, pakuvad värskeid ideid ja elamusi ning õpetavad elu teisiti mõistma; nägema, et teistel rahvastel on isegi uhkele eestlasele pakkuda midagi uut ja kasulikku. Seda on iga väliseestlane kogenud.
Kommentaar: Omad ja võõrad (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
...Oleme ju märganud, et viimasel aastakümnendil välismaale jäänud eestlased ei otsi (või ka ei leia) kontakti võõrsil asuvate, juba väljakujunenud eesti kogukondadega...
Loomulikult! Mida teie siis tahtsite? Omal ajal, oma nahka päästnud ja Eestist põgenenud n.n. "eestlane" peab ju end kõige ilusamaks ja kõige targemaks. Tema ju arvab, et ka n.t. Kanada riik, on mõeldud ainult tema jaoks, ning ülejäänutel, rahvuskaaslastel, pole siia asja. Tagudes vastu rinda, arvab ta, et just TEMA on see, kes vabastas Eesti bolshevismi ikkest , jne jne....
On, mille üle mõtelda. Kumb on siis rohkem eestlane? Kas see kes saba jalge vahel Kanadasse põgenesja nüüd suur vabadusvõitleja on, või see, kes võitis surma ja kohapeal, vastu pannes kõigile õudustele ellu jäi?
Loomulikult! Mida teie siis tahtsite? Omal ajal, oma nahka päästnud ja Eestist põgenenud n.n. "eestlane" peab ju end kõige ilusamaks ja kõige targemaks. Tema ju arvab, et ka n.t. Kanada riik, on mõeldud ainult tema jaoks, ning ülejäänutel, rahvuskaaslastel, pole siia asja. Tagudes vastu rinda, arvab ta, et just TEMA on see, kes vabastas Eesti bolshevismi ikkest , jne jne....
On, mille üle mõtelda. Kumb on siis rohkem eestlane? Kas see kes saba jalge vahel Kanadasse põgenesja nüüd suur vabadusvõitleja on, või see, kes võitis surma ja kohapeal, vastu pannes kõigile õudustele ellu jäi?
Arvamus
TRENDING
