Ahne koer ei saa ilmaski kõhtu täis, ütleb tark ja teadlik, kõike näinud ja kuulnud rahvasuu. Mis aitab ahnus, kui lõpeb rikkus, suur tükk ajab suu lõhki. Oleks lihtne nii vaadata olukorda, kus maailma naftahinnad tõusevad rekordiliste kõrgusteni. New York Mercantile Exchange börsi ajaloos pole tarnelepingute ostu/müügi hinnad kunagi varem nii kõrged olnud — autojuhid on aga mitu nädalat hoomanud, et bensiinifirmad on kruttinud liitri hinda nii kuidas anda on andnud.
Kohe tõusis lihtsohvrite — kes peavad ennast lihtsalt ohvriteks — protestihäälte möll. Teadmine, et hinnatõusu taga on spekulandid, futuurtehingute ("futures") maaklerid, kes tarvitavad neid tähtajalisi finantsinstrumente, et raha teenida, ei leevenda nördimust. Mis toob reaktsioone on see, et pumba juures kõigub liitrihind päevast päeva. Ei ole ju õige, et kuni 20% võib bensu hind päevaga tõusta. Lisab viha see, et kord nädalas peibutavad Petro Canada, Shell ja Esso madalate hindadega. Ja taas stratosfääri.
Raske on tavalisel inimesel aru saada, miks selline hinna kõikumine toimub. Võib ju teleuudistest kuulda, näha, et OPECi monopol (nafta eksportriikide organisatsioon, ehk kartellileppega seotud riigid) ei ole nii ahned, Brunei sultanil on ka arveid, mis vajavad maksmist. Vastuseid ei saa enne 6. juunit, kui Beirutis toimub OPECi täiskogu tippkohtumine. Selleks ajaks võib praegune US$ 40 barreli hind olla konstandiks, mitte kõikuvaks hinnaks.
OPEC'i praegune president on Indoneesiast, mitte Araabiast. Purormo Yusgiantoro katsus hiljuti Londonis peetud pressikonverentsil murelikke maha rahustada, kuid lisas hoopis kütust jubagi kõrvetavale leegile. Yusgiantoro vihjas USA võimetusele — nimelt USA rafineerijad ei suuda hetkel kohaliku turu nõudmisele vastu tulla. Iraagi sõda, kartlikkus varusid koguda, tähendab, et Standard Oili taolised ei suuda rahuldada kohalike tankijate vajadusi. USA oma Energy Information Administration teatas 19. mail, et rafineerijate ladudes on inventuur 4% kasinam kui mullu, samas on aga nõudmine 3% suurem kui aasta eest. Suvekuud on puhkusekuud, autokasutamine tõuseb suvilatesse, puhkustele sõites, teadagi tõuseb ka vajadus bensiini järele.
USA energiaminister Spencer Abraham üritas möödunud nädalalõpul Amsterdamis OPEC riikide esindajatega mitteametlikul ehk ebaformaalsel kohtumisel leida lahenduse. Abraham lootis, et Saudi Araabia ettepanekut 6% ehk 1,5 miljoni barreli võrra päevas tõsta OPECi toodangukvootat võetakse kuulda. Lootus läks luhta. Kahjuks ludinal. OPECi esindajad ei usu, et isegi 6% tõus toodangus mõjutaks maailma turuhinda. OPEC on Iraagi sõjast saadik toodangut tõstnud. Sisese kartellilepingu järgselt on ametlik toodang OPECi maadel kokku 23,5 miljonit barrelit päevas. Praegu imetakse maapõuest sellest 2 miljonit barrelit päevas rohkem, seegi toodangutõus pole rahustanud närvilisi börsse.
Kõige selle tehnilise taustal on imelihtne unustada, et ajalugu kordub. Kui OPECi riigid kraanid kinni keerasid 1970-ndatel, siis Põhja-Ameerikas võeti õppust. Detroitis leiutati paremaid ning efektiivsemaid, vähemreostavaid automootoreid. Otsiti teisi energiaallikaid, suunati "R&D" ehk uuringu- ja arendustegevuse kokkuhoiu suunas. Tänane maastikumasinaid, luksusautosid pooldav põlvkond ehk ei mäleta neid aegu, või on arvamusel, et praegune põhjatuna näiv kukkur võimaldab alati vajalikku osta. Isegi bensiini. Nagu indiviid, seda ka riik.
Kuid monopoli, kartelliga pole nii lihtne. Siiski, nii USA kui Kanada astusid tollal samme, et kodumaist naftatoodangut arendada. Teoreetiliselt on USA ja Kanada varud enam kui piisavad, et rahuldada sisemaist nõudmist. Alberta provintsis näiteks puudub täielikult kohalik provintsi tulumaks — kohalik naftatoodang toob sellist sissetulekut, et takse pole omadele vaja asetada.
Vahe on aga selles, et suurema sissetuleku saavutavad riigid rafineerimise pealt. Selle tõttu on targem Mehhikost, Venetsueelast osta toormasuuti, naftat, kasumi saab kodus koguda. Paradoksaalselt on samuti targem eksportida oma riigi naftat — suurte hoidlate ehitamine, kuhu saaks riigisiseste vajaduste tarvis varusid hoida, sellega inflatsiooni ennetada, ei ole pikas perspektiivis tark. Kulud, mis heaoluriigis on seotud selliste hoidlate ehitamise ja hoidmisega, on palju suuremad kui ennaktehinguid sõlmida, täna osta novembriks ettearvatavaid varusid, lootes samas, et hinnad ei tõuse.
Monopolistlikud liidud nagu OPECi kartell suudavad säilitada oma tootmis- ja majandusalase iseseisvuse ainult seniks, kuni nad suudavad nõudmist rahuldada. Kui monopoli liikmed, nagu OPEC on seda teinud, kooskõlastavad omavahel tootmise suuna ja mahu, kauba hinna taseme, ning selle ekspordi (ja impordi, vajadusel) kvootide süsteemi, tagab see tavaliselt stabiilsuse, eriti kui on tegemist kapitalistliku ühiskonna peavajadusega — energiaga. Kui aga nõudmine ületab toodangu, reserve, nagu hetkel on olukord, siis monopoli tulevik on ohus.
Seda eriti, kuna Venemaa, mis ei ole OPECi liikmesriik, kuid haldab tohutult suuri, veel ammendamata naftavälju, pole liitunud rahvusvaheliste lepingutega, mis tagaks stabiilset, mitte praegust kõikuvat hinnasüsteemi. Putini ajastul on rahvusvahelised naftatehingud olnud küsimärgi all; Yukos ja Sibneft skandaalide järelkaja kaikub kaua. British Petroleum lootis Sahhalini saare piirkonnas teadaolevat suurt naftavälja ekspluateerida — ei ole aga suudetud venelastega kokkuleppele jõuda. BP on miljardeid kulutanud, optsioonid, ostueesõigused on aegunud või aegumas. Alles see oli, pärast Bushi ja Putini "esimese pilgu arusaamise kohtumist", kui Texase ja Siberi naftaoligarhid sõlmisid lepinguid; tänaseks on maailmaturu realiteedid nullinud nende ootused.
Lõpptulemuses jääb läänemugavusriigi kodanik bensiinitanklas jõuetult kiruma. Maksab kunstlikult kõrget bensiini hinda, võib aga olla tänulik, et ta Euroopas ei ela, kus riigi- ja muud maksud tähendavad, et autokütuse hind on seal isegi kallim. Kui on soovi kedagi süüdistada, siis võib riiki ja riigimakse kiruda, kuna need on määravaks osaks kohalikust bensiinihinnast. OPEC otseselt, kaudselt maailmaturu võimetus luua range kontrolliga süsteemi on ainult osa tervikust. Lõpuks aga on ikka süüdi ahnus. Kas see on OPECi sultanite ja sheikide loomuses olev ahnus, Wall Street'i börsimaaklerite põhjata nälg või apla peni soov end lõhki süüa, ei loe. Mis hullem, maksame kunstlikult krutitud energiahinda vagalt edasi, seniks kuni seda kartellikaupa enam saada ei ole, ja siis oleme süüdi muidugi ise, kuna ei suutnud ütelda, et aitab — ajab enne teid, siis meid, upakile.
Kommentaar: OPECiga upakile
Arvamus
TRENDING
