On paar valdkonda, milles enamus inimesi arvab end hästi teadlikud olevat: näiteks tervishoid ja haridus. Pea igaühel on olemas omad „retseptid“, kuidas üks või teine neist peaks töötama ja missuguste valemite järgi kujunema, et edukaid tulemusi saavutada. Ja kui varmad ollakse kritiseerima, kui tegelikkus ei vasta oma soovunelmatele. Sest eks need kaks valdkonda olegi põhilised, mida inimesed armastavad materdada nii ajakirjanduse veergudel lugejakirjades kui muidu vestlusteemades — olgu siis süsteemi kritiseerides või ka omalt poolt lahendusi välja pakkudes. Nõnda kipub see olema nii siin kui kodumaal.

Viimasel ajal kodumaa lehti sirvides on jäänud silma taas hariduse teema asjalike arutluste näol ja seda mitme kandi pealt vaadatuna. See viiski mõtted selle elukutse juurde, nii rõõmsamate momentide kui pahupoole osas. Nagu teame, on ka meie lugejate seas mitmeid endisi ja praegusi kooliõpetajaid, kes kindlasti nõustuvad, et olenemata erinevatest võimalikest tingimustest erinevates maades on õpetajatöö sihid ja ideaalid siiski samad, püsides nii ajast aega.

Õpetaja kui autoriteet — ka riiklikul tasandil

Tänavusel Eesti Vabariigi aastapäeval sai president Arnold Rüütlilt riikliku autasu kokku 447 inimest, kellest kahekümne ühe nime järele on kirjutatud õpetaja või pedagoog; Õpetajate Leht kirjutas, et tegelikult on autasustatute seas praegusi ja endisi õpetajaid, õppejõude jt. hariduselu tegelasi veel tublisti rohkem, kuna suurem osa kohaliku kultuuri- ja muusikaelu esindajatest, rahvatantsujuhtidest ja koduloo-uurijatest on mingil moel kooliga seotud.

On igati kena tõdeda, et seda ülimalt tähtsat elukutset riiklikul tasemel nii kõrgelt tunnustatakse. Sest ega tegelikult õpetajatöö praegu kodumaal just kõige populaarsem ole — noorte karjääriunistuste nimekirjades ei hiilga see just esirinnas; prestiizhi ja palgatingimuste mõttes leidub ju tänapäeval palju rohkem edu lubavaid valikuid. Sest mis seal salata, õpetajast kui avaliku elu tegelasest, kui paljude noorte autoriteedist tulevase elukutse valikul kuuleme ju kodumaa meedias suhteliselt harva. Aga tegelikult on nad olemas — need legendaarsed õpetajad, kes oma isikuga on motiveerinud nii mõndagi noort oma eluteed kujundama, ehkki meedias nad suurt ei figureeri, vaid teevad kohusetundlikult oma igapäevatööd. Sageli aastakümneid, saades selle eest mitte alati kõrget palka ega ka ühiskondlikku tunnustust.

Mujale kui kooli: kas prestiizhi või raha pärast?

Enam kui kümmekond aastat tagasi, kui Eestis kehtis kõrgkoolide lõpetanute jaoks riiklik suunamine, oli nii mõnegi jaoks õpetajatööle sattumine päris suur hirm. Märksa mugavam oli võõrkeeli tudeerinud filoloogil minna näiteks kuhugi firmasse sekretäriks, kus oma keeleoskust ka kasutada sai, kuigi mitte sel määral, nagu oleks saanud koolitööl. Samal ajal oli koolides puudus korraliku tasemega võõrkeeleõpetajatest. Hiljem, kui inimeste reisimisvõimalused avardusid ja sellega seoses suurenes huvi keelte õppimise vastu, hakkas tekkima hulgaliselt keelefirmasid, kus siis leidsid tööd hea haridusega keeleõpetajad, taas koolide arvelt. Ega olukord selles osas suurt muutunud olegi.

Küsimus oli ja on suurel määral palgas — sellega pole Eesti õpetajad just kiidelda saanud. Ja eks ole see paljuski põhjuseks, miks on olnud läbi aegade õpetajatööl võrdlemisi vähe meessoo esindajaid, sest sageli ei jätku õpetajapalgast perekonna ülevalpidamiseks.

Siiski on ka selles osas asjad muutumas: just selle nädala algul lugesin uudist, et Tallinna linn tagab kõigi pealinna õpetajate palkade alammäära tõusu 8%. Samas saavad haridusasutuse juhid ise otsustada, kuidas täpselt raha suunata, kas miinimumpalkade tõstmiseks või heale õpetajale ja klassijuhatajale täiendava tasu maksmiseks. Uute alammäärade kohaselt hakkab näiteks põhikooli või gümnaasiumi aineõpetaja palka saama 5780—8500 krooni kuus sõltuvalt talle atesteerimisel omistatud ametijärgust.

Noored õpetajad: kus nad on?

Postimehe haridusteemaline juhtkiri veebruarikuu lõpus tõdeb, et õpetajaid on Eesti koolides puudu, samas ei olda esialgu õnneks olukorras, kus tunnid jääksid massiliselt ära või õpetajaid üldse ei leiduks. Samas on tõusnud kooliõpetajate kvalifikatsioon. Juhtkirjas märgitakse, et praegugi on kõige suurem puudus just inglise keele, samuti reaalainete õpetajatest, kes kooli tööle minemise asemel leiavad teisi väljakutseid.

Noorte õpetajate puudusest on pikemalt juttu samuti ühes Postimehe artiklis, kus nenditakse, et kui veel 10 aastat tagasi oli alla 30-aastasi koolmeistreid 23%, siis praegu ainult 15%; koolides töötava 18.000 õpetaja hulgas oli alla 30aastaseid möödunud aastal ainult 2700. Ent noorte õpetajate puudus olevat tuttav ka Euroopas üldiselt.

Tippspetsialist ei pruugi olla suurepärane õpetaja

Missugune on hea õpetaja — kas noorem või vanem, mees või naine, kas rohkete või vähemate diplomite ja kvalifikatsiooni tõestavate tunnistustega, on vist pea võimatu öelda. Samuti nagu on arutletud, kas õpetajatöö peab haarama natuke ka sotsiaal- ja psühholoogia valdkonnast. Või kas on parem õpetaja oma ala tippspetsialist, kes teab õpetatavast ainest kõike peensusteni välja, aga kes võibolla ei oska seda nii huvitavalt edasi anda kui mõni n-ö õpetajaks sündinu, kes suudab õpilases aine vastu sügavamat huvi äratada, kuigi ei tea ka ise sellest 100%-liselt kõike, aga ei pelga näiteks õpilaste küsimusi, et siis neile ühiselt vastuseid otsida. Kindlasti peab siin valitsema tasakaal, nagu muudelgi elualadel — eks ole läbi aegade olnud populaarsemad just need õpetajad, kes on parajalt ranged, aga ei pelga ka huumorit ning kes oskavad igavaimagi õppeaine oodatavaks teha. (Mis on igav ühele, ei pruugi seda jällegi olla teisele — aga pole kahtlust, et üht ja sama asja saab esitada mitmel erineval viisil.) Õpetajaks ei sobi igaüks, see on selge — sest läbipõlemissündroomi suhtes on see elukutse vast üks ohustatumaid. Jaksu neile, kellele see töö meeldib ja kes raskustele vaatamata siiski hariduspõllule pole selga pööranud.

Märkmed: