Sven Mikser, sotsiaaldemokraat

Kuulsin neil päevil kaht prouat poe ees arutamas, mida kõike tuleks veel enne euro tulekut valmis osta, sest hinnad pidavat niikuinii tõusma. Sekkusin vestlusse ja püüdsin nende ärevust hajutada. Mulle meenus mu keskkooli lõpupidu 19. juunil 1992 ühes Paide-lähedases saunas. Järgmise päeva hilise ärkamise järel vantsisin nagu kõik teisedki ei-mäleta-kuhu, et vahetada 1500 rubla 150 krooni vastu. Toona osteti rahareformi eelõhtul tõesti kõikvõimalikku kokku – purgikaasi, sitskleite, tangaineid – ja ikkagi leidis mõnigi õnnetu inimene hiljem vanaisa padja seest mitu pakki Lenini pildiga kasutuskõlbmatuid 100-rublaseid. Ütlesin prouadele, et ärgu muretsegu: seekord kehtib kogu nende raha eurodena edasi ega lõpe ka poest kaup otsa.

Ärgem astugem samasse jõkke

Teist korda kandus mu mõte samasse suvesse siis, kui lugesin tööandjate manifesti, mis soovitas kogu Eestile tasulist kõrgharidust. Meenus mu esimene tudengisügis Tartus. Iseseisvuse taastamise järgne aasta oli tänasega võrreldes mõistagi teine aeg. Õppelaenu veel ei olnud, aga olid inflatsioon ja üürivõlad, kaduv tööstus ja hilinevad palgad, ebaselgus ja naiivsed lootused parema elu peatse saabumise suhtes. Veel oli ka veidi ühtekuuluvustunnet.

Ei, mitte selle pärast, et eelnenud ühiskonnakord oleks olnud solidaarsem või sidusam. Pigem seetõttu, et mingi osa sellest harvast, 1988. -1991. aastani väldanud eesti rahva ühtehoidmise hetkest ei olnud jõudnud päriselt hajuda.

Vanem vend käis kolmandal kursusel. Ema, pere ainus palgasaaja, töötas treenerina spordikoolis. Aga küsimust, kas minu õpingud on perele ikka taskukohased, ei kerkinud hetkekski. Me ei olnud ka mingid erandid – vist vaid üks mu klassivendadest ei läinud pärast keskkooli edasi õppima.

Siis saabus aeg, mil parempoolsusele ei olnud alternatiivi, mil riik aitas vaid neid, kes ise endaga hakkama said. Uued parempoolsed, kellest mõnigi oli endine kommunist, jutustasid põlevi silmi tasulisest haridusest, tasulisest tervishoiust, legaalsetest „kergetest“ mõnuainetest. Aja jooksul saime sellest umb-parempoolsest primitivismist üle. Kas tõesti on nüüd käes aeg uuesti samasse jõkke astuda?

Vabast mõttest ja ettevõtlusest

Eesti on ligi 20 iseseisvusaasta jooksul saavutanud uskumatult palju, aga teinud ka vigu, mida ei tasuks teist korda läbi teha. Majanduskriis, mis paiskas meid arengus mitu head aastat tagasi, peaks andma meile võimaluse oma toonastest vigadest õppida, mitte kutsuma neid kordama. Tööandjate manifest tekitab seetõttu kõhedust ja paneb küsima, kas ei vaja me äkki ka töötajate manifesti?

Jah, edukas on riik, mille majandus areneb. Aga riik peab soodustama sellist majanduskasvu, mis lubab areneda ka ühiskonnal, mis soodustab äri kõrval ka loovust, mis aitab järele nõrgemaid. Kuidas seda teha?

Ettevõtluse teeb atraktiivseks kasum. Aga see, et riik võimaldab ettevõtjale maksimaalset kasumit, ei taga veel riigi ja ühiskonna sidusat arengut. Ajaloost on teada, et paljud agraarimpeeriumid vajusid kokku põhjusel, et lubasid neil, kellel juba oli, teenida kerget ja riskivaba hiigeltulu. Minevikus sai seda teha maad kokku ostes ja välja rentides. Tänapäeval kinnisvaraga hangeldades või mõnele omavalitsusele monopoolset teenust osutades. Ükski neist viisidest ei soodusta ühiskonna arengut ega toeta innovatiivsust. Selline ettevõtlusvabadus tähendab kogu koorma veeretamist töötajate kaela, et veelgi suurendada ettevõtjate kasumit.

Olime mõne aasta eest olukorras, kus iga teadus- ja arendustegevusse investeeritud krooni kohta investeeriti 10 krooni kipsmajade ehitusse, mis seejärel odava rootsi laenuraha eest noortele peredele müüdi. Taoline seis lausa ootas riigi suunavat kätt, mis andnuks ettevõtlusvabadusele õige suuna.

Eesti majanduspoliitika probleem ei ole olnud mitte see, et ta töötajat poputab ja ettevõtjat ahistab. Häda on pigem selles, et riik ei ole tahtnud maksupoliitika kaudu majandust suunata ja häid ideid ning inimesi maksimaalselt ühiskonna arengusse kaasata.

Kriisist väljudes on meil nii võimalus kui ka kohus senist kurssi korrigeerida.

Märkmed: