Itaallanna Oriana Fallaci on kahtlemata viimase poolsajandi silmapaistvamaid ajakirjanikke. Ta on tõenäoliselt ainuke, kes on intervjueerinud suurkujusid nagu ajatolla Homeini, Yasser Arafat, Moammar Gaddafi ja Saudi õliminister sheik Yamani, kes muidu kunagi intervjuusid ei anna. Ta on saatnud reportaazhe Vietnami sõjast, Kambodzhas aset leidnud punaterrorist, Mehhiko City rahutustest jne. Viimases sai ta lahingutegevuses vigastada. Tema julgus ja ausus on aukartustäratavad. Ta ei pea ennast ei vasakpoolseks ega parempoolseks, tema kriitika tabab mõlemaid.

Oriana Fallaci on kirjutanud mitu raamatut, mille peateemaks on islami ja läänemaailma vahekord. Esimese pealkiri on „Viha ja uhkus“. Selle järelkajana kirjutas ta raamatu „Mõistuse jõud” (The Force of Reason), milles ta võrdleb ennast Itaalia teadlase Mastro Ceccoga, kelle inkvisitsioon 1328. a. ketserlike mõtete eest tuleriidal põletas. Fallaci on suurema osa läänemaailma avaliku arvamuse kohaselt ketser, keda on tema mõtete pärast pidevalt rünnatud, mõnitatud ja surmaga ähvardatud.

Fallaci keskseks teemaks on Euroopa allakäik; ta väidab, et Euroopa on muutunud islamikolooniaks, mida ta nimetab Euraabiaks. Ta kirjeldab muhameedlaste sõjalisi vallutusi keskajal Põhja-Aafrikas ja Euroopas, mille omapäraks oli äärmine vägivald kaotajate ja süütute kõrvalseisjate kallal. Ta väidab, et islam on põhiliselt vägivaldne usk mitte-muhameedlaste suhtes. Seda ta tõendab koraani tekstidega ja praeguse islamiterrorismiga läänemaailma vastu.

Fallaci väidab samuti, et terrorismile keskendumine on vale, sest islamimaade juhtivad tegelased on rakendanud hoopiski hädaohtlikuma strateegia läänemaailma vallutamiseks, nimelt immigratsiooni läbi. Läänemaailmas on sündivus madal, muhameedlastel aga kõrge. Läänemaailma liberaalne immigratsioonipoliitika soodustab muhameedlaste sissevoolu ja üliliberaalne mitmekultuurilisuse poliitika, mis soodustab muhameedlaste kultuurilise omapära säilitamist ilma lojaalsuse nõudeta uue kodumaa suhtes, aitab neil muhameedlastena säiluda mitme generatsiooni vältel ja tasapisi uus kodumaa islamile üle võtta. Euroopa Liidu riikides on praegu kokku 25 miljonit seaduslikult immigreerunud muhameedlast. Sellele lisandub Fallaci hinnangul 15 miljonit illegaalset islami-immigranti, kelle kojusaatmiseks vasakpoolsest meediast mõjutatud avalik arvamus ei sunni võimudel midagi suuremat ette võtma. Kui mosleminaisel on keskmiselt viis last ja kristlikul või sekulaarsel naisel vähem kui kaks, siis praeguse mitte-assimileerumise ja immigratsiooni poliitika jätkumisel ei ole vaja paljusid generatsioone, et muhameedlased saavutavad Euroopas enamuse ja võtavad ta üle.

Fallacit segab vasakpoolne silmakirjalikkus, mis lubab sõnavabaduse nimel teotada kristlikke sümboleid ja kristlust üldse, kuna muhameedluse ja selle sümbolite mõnitamine toob kaasa avaliku hukkamõistu ja kohtuprotsessid. Sama kehtib itaalia kultuuri kohta. Ta toob näiteid itaalia kultuuri asendamisest islami kultuuriga, kuigi Itaalias on muhameedlasi ainult ca 3—4% rahvastikust. Kuna renessansi suurkuju Dante „Jumalik komöödia” sisaldab värsse, mis on kriitilised islami suhtes, siis nõudsid muhameedlased nende eemaldamist mõningate koolide õppekavast. Multikultuursuse nimel rahuldasid vasakpoolsed poliitikud ja kohtunikud selle nõudmise. Üha rohkem tuuakse õpikutes näiteid sellest, kuidas islami kultuur on kõrgem ja vanem kui itaalia oma.

Itaalias suletakse kirikuid, aga mosheesid kasvab nagu seeni pärast vihma. Ka on edukalt nõutud jõulude sümboolika eemaldamist koolidest, kuna see solvab islamiusulisi õpilasi. (Kui sa Ameerikat vihkad, siis lähed taevasse, kui sa Muhamedi vihkad, siis lähed põrgusse).

Vasakpoolne kollektiivsus, mis avaldub ülemäärases poliitilises korrektsuses ja suvalises tolerantsuses, on hõivanud suurema osa Euroopast. Seal kaob inimestel julgus ja sageli ka kriitiline mõtlemine. Fallaci süüdistab katoliku kirikut ja vasakpoolseid poliitikuid ülaltoodud arengu soodustamises ja parempoolseid poliitikuid selles, et nad seda arengut ei peata. Tema lootus lasub Ameerikal, kus vaatamata tugevale vasakpoolsele mõjule ikka veel valitseb kodanike julgus ja ettevõtlikkus.

Tegelik elu on näidanud, et neis riikides, kus valitseb demokraatia ja turumajandus, on rahva elustandard tugevalt tõusnud. Ja vastupidi — maades, kus valitseb diktatuur (olgu see kommunism või teokraatia nagu islamimaades), on vaesust palju. Nagu teame, valitseb islam Kesk- ja Kaug-Idas ning paljudes vaestes Aafrika riikides.

Märkmed: