F:W. Siebert
Kutsumus ja kalender kohustavad. Nädala pärast on Eesti Vabariigi aastapäev. 24. veebruar on eluaeg mõjunud päevana, mis paneb mõtlema olulisele — oma olemasolule ja eriti oma kohustustele.
Tõsiusklikumat mõjutavad nõnda jõulud, mõnd teist ja ehk ka paganlikumat jaanipäev. Mulle mõjub 24. veebruar sümbolina selle kohta, mida eestlane on võimeline korda saatma, kui ta ausalt ja koos teiste eestlastega pingutab. See on päev, mil me kõik võime vaimus uhkelt kanda triumfipärgi.
Lisaks on 24. veebruar mulle tänupüha. Kui 88 aasta eest poleks ennast demokraatlise rahvusriigi nimel ohverdanud meie kaaskodanikud ja esiisad, ametivennad ja seltsikaaslased, poleks ei meid, meie vanemaid ega lapsi praegu olemas. Mõelgem, mis juhtus nii ingerlaste kui ka NSV Liidu territooriumile jäänud eestlastega 1920-30ndail aastail. Iseseisvuspäev on sümbol sellest, millised tagajärgi mateeriale, lihale ja verele võib kanda ja anda üks idee — Eesti iseseisvus — elav tõestus, et kui tahame, võib vaim tõepoolest ajaloo jõhkrat härga tule kohal vändata.
II
Sestap pole ime, et igal aastal 24. veebruari eel teatab riik väga otsesel moel ja ilukõne taha peitumata, millised on tema väärtushinnangud ja vaim.
Kes saab riikliku tunnustuse ja kes ei saa. See signaliseerib meile — rahvale ja ka välisilmale, millised teod, milline minevik, millised väärtused ja elatud elud on talle olulised. Millised inimesed kannavad edasi iseseisvuse loonud vaimu, mis kannustas meid läbi okupatsiooni ja innustas meid üles ehitama taasiseseisvunud Eestit.
Varem on peaasjalikult tunnustatud neid, kes tõesti midagi taasiseisvumise nimel on teinud või selle eest kannatanud. Näiteks Enn Sarv, kes Eesti Rahvuskomitee ühe julgeima tegelasena istus natsivanglas selle eest, et ta võitles saksa okupatsiooni vastu. Seejärel sai ta 7+5 aastat sunnitöölaagrit kommunistidelt sellesama „kuriteo“ eest.
Pärast taasiseisvumist on Sarv üllitanud hulganisti teaduslike kirjutisi eestlastest Gulagis. Enn Sarvele omistas president Lennart Meri Riigivapi II klassi ordeni. See on märk sellest, mida Eesti Vabariik hindas ja väärtustas oma kodanike seas.
Tunnustust on saanud ka need, kes pärast 1991. aastat riiki üles ehitasid, need, kes trotsisid jäänuk-sovetlust ja viisid Eesti Lääne struktuuridesse. Siim Kallas, Mart Laar, Jüri Luik, Marju Lauristin, Andres Tarand ja mitu-mitu väärikat riigiametnikku, kelle puhul saan tunnistajana kinnitada, et nad tõesti töötasid aastaid ennastsalgavalt ja innustunult.
III
Anno Domini 2006, Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 15. aastapäeva künnisel on signaal Eesti praegustest väärtushinnangutest selgem kui punaorden laubal: EKP rajoonikomiteede esimesed sekretärid või ELKNÜ esimehed, kes pole viimase 15 aasta jooksul oma Eesti ülesehitamise tööga just väga palju silma paistnud, väärivad samasugust või suurematki riiklikku tunnustust kui need, kes veetsid aastaid Nõukogude sunnitöölaagreis Eesti iseseisvuse võitlemise eest või viisid Eesti NATOsse ja Euroopa Liitu.
Pärg on pärg. Me anname signaali, et komsomol ja parteiaparaat olid lihtsalt teistsugused vabadusvõitluse vormid. Lisaks antakse 40 kirja autoreile madalama kategooria ordeneid. Kas tõesti väärtustab Eesti Vabariik pikaajalist karjääri NLKP-s rohkem kui protesti selle kuritegeliku organisatsiooni tegevuse vastu?
Paraku ei näe ega kuule ma eriti mingit protesti. Kas sellepärast, et majanduslikult läheb hästi või et tarbimisühiskonnaks saanuna oleme ammu loobunud signaalide jälgimisest? Või kas sellepärast, et Eesti ideel väheneb vabaduse ja demokraatia osatähtsus, piirdudes üha enam rahvuslikult kõnekate käikudega.
Rahvuslusega iseenesest pole probleemi, aga see pole ainus, samuti mitte peamine iseseisvuse element. Meenutagem siiski, et 24. veebruaril 1918 kuulutati Eesti „iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks“. Et Eesti nii pikema kui ka lähiajaloo tõttu polnud õigusriik, polnud demokraatia Maapäevale kuidagi vähem tähtis kui rahvusriikluse idee. See, mida me tegelikult pühitseme, pole mitte lihtsalt iseseisvus; ebademokraatlikke, ent iseseisvaid riike on olnud küll ja küll ning on praegugi; vaid seda, et meie oleme ise loonud siia demokraatlise vabariigi.
Me oleme palju kuulnud ja ka ise korduvalt nentinud Venemaa kohta, et kuni ta ei tunnista oma ajalugu ja teistele tehtud ülekohut, siis pole ka oodata, et ta muutub demokraatlikuks ja euroopalikuks riigiks. Aga kas see ei kehti ka meie endi kohta? Kas on ikka nii, et vaid NSVL-i järeltulija peab vastutama, aga seda riiki ainuvalitsenud kompartei liikmed on kõigest vastutusest vabastet tänu sellele, et nad on eesti soost?
(Järgneb)
IV
See kõik toob meid tagasi ühe debatini, mis paraku mullu septembris ühe särgiga seoses soiku jäi. Tegelikult tundub tagantjärele, et küsimusele vastutuse kohta tehti karuteene, kui, selmet küsida: „miks see kommunismi haav ei armistu ega parane?“, lajatati koorina ühele riigiametnikule, pääsedes nii küsimusest endast kui vajadusest rääkida lahti, mis siis on nn endiste vastutus.
Vaid Jaak Jõerüüt ise osutas oma lahkumiskirjas asjaoludele, mis on tekitanud üldist rahulolematust: valitsejate tumm ja tuim suhtumine ebaõiglusse, võimalik korruptsioon ja klassikaks saanud amoraalne sõnakõlks, aga juriidiliselt on kõik korrektne. Need, kes staadionil särki kandsid, ei teinud seda õhust võetud probleemi tõttu.
Nemad väljendasid end väljakutsuvalt, erinevalt nendest paljudest, kes on lihtsalt irdunud, välismaal tööd otsinud/leidnud või sukeldunud tegevusse, mis viib kokkupuuted riigiga miinimumini.
Eriti tülgastav oli vaadata, kuidas mitu ekskommunisti, kes pole iialgi sõnagi oma kunagise tegevuse kohta lausunud, asusid ründama inimest, kes on üks väheseid lähiajaloos alaealisena kommunistide poolt tagakiusatud keskkoolinoori põhjusel, et ta on 40 kirjale alla kirjutanud isa poeg.
Debatt soikus ka intellektuaalsel tasemel, kui hakati korrutama väärargumenti, justkui oleks kommunistide diskrimineerimine midagi rassismi sarnast. Kuigi ma võin mõista Jõerüüdi emotsionaalset avaldust, millega ta samastas kompartei-vastasuse inimeste diskrimineerimisega sooliste, rahvuslike või muude kaasasündinud nähtuste pärast, aga selle niemöllerliku vihjega väite kordamine juba peaministri ja ühe kirjandusprofessori poolt pidanuks meid kõiki murelikuks tegema.
V
Väike ekskurss Lääne väärtuste ajalukku. Valgustusajastul ajal jõuti arusaamale, et inimesi saab hinnata, arvestada, ülendada või alandada — ühesõnaga diskrimineerida — vaid nende enda tegude järgi. Keegi ei saa olla parem sellepärast, et ta on aadlik või halvem, sest ta on talupoeg. Sellest kasvas välja arusaam, et inimesi ei tohi hiljem ka nende emakeele, soo, usu, rassiliste tunnuste järgi kuidagi diskrimineerida. Küll saab neid ülistada, karistada ja koguni taga kiusata nende enda tegevuse pärast.
Minu meelest ei ole mitte keegi sündinud kompartei liikmeks. Sinna saamiseks tuli soovi avaldada ja sedagi said teha täisealised inimesed.
Kuna mul on mitu tuttavat ja sugulast, keda küll survestati, aga kes sellele vaatamata keeldusid komparteisse astumast (arvestatavate vaimsete, emotsionaalsete, rääkimata olmetingimuslike tagajärgedega), siis ma samuti ei usu, et komparteisse kuulumine oli vältimatu või kaasasündinud asi.
Täpselt niisamuti ei usu ma, et need 7 või 8% eestlastest, kes komparteisse kuulusid, olid lihtsalt „tavalised eestlased nagu sina ja mina“, nagu keegi sügisel end väljendas.
Läänes on ka peetud valeks kedagi diskrimneerida tema veendumuste pärast. Aga kes meie praegustest avalikus elus tegutsevaist ekskommunistidest (ehk Jaak Alliku erandiga) on valmis ütlema, et jah, ma olin/olen veendunud kommunist?
Hüva, paljud nendest 50.000-st kompartei liikmest ei tahtnud seal olla, paljud tõepoolest lihtsalt pidid seda tegema, et töökohta säilitada vms. Aga kus jookseb vastutuse piir? Kas tõesti vaid ENSV kontrolljoone ja rahvuse järgi? Et Moskvas töötanud venelasest NLKP funktsionäär on süüdi eestlastele tehtud ülekohtus, venestamispoliitikas ja 40 kirja autorite tagakiusamises ning et Vene riik peab vabandama, aga Tallinna või Tartu kõrgem apparatshik on vastutusest vaba? Kas ka rajooni parteisekretär, keskkomitee liige, komsomolijuht, ülikooli partorg kannab ENSV demokraatiavastase tegevuse eest vastutust?
Mina ei oska ütelda. Ega söandagi seda teha. Ent küsimus jääb õhku ega kao parimagi tahtmise juures kuhugi. Kui „endised“ oskaksid käituda ja näiteks oma kunagisi tegusid-kuuluvust kahetseksid, siis ehk oleks mingi lootus. Paraku aga näevad liiga paljud meist (vääralt või mitte) neidsamu käitumistavasid, mida kogeti 20 aastat tagasi. Sedasama kolhoosiesimehelikku laudasõimu, parteilisi soosinguid, parteistamise survet, ähvardusi; avalikult teada, kuid hirmu tõttu maha vaikitud korruptsiooni, millest tullakse alati puhtalt välja; kus „juriidiliselt on kõik korras“, kus okupatsiooni teenimises nähakse koguni suuremat eestlust kui selle vastu võitlemises. See kõik teeb meie ühiskonna kas ülihapraks või ülikalgiks ja küüniliseks. Ja taastootvaks. Kas pole kõige masendavam just see, et ühe nüri jõugu kunagine käitumine ilmneb nüüd ka noortes, kes õieti ei tohiks üldse midagi sovetlikust käitumisest teada, kes peaksid olema euroopalikud, sallivad, demokraatlikud? „Ärategemise“, kaaskodaniku lömastamise hasart, mis domineerib 2006. a. Eesti äri- ja poliitkultuuris samal määral kui ajastul, mil äri ja poliitika olid võimatud. Kus oluline polnud mitte edasiminek või ühised eesmärgid, vaid see, kes „ruulib“.
Kas tuleb meil siis sellega leppida, et Eesti Vabariik ongi selliseks saanud? Või pole hullu? Selliseid riike on teisigi, enamasti endise N Liidu territooriumil. Need on vormiliselt desovetiseerunud riigid, aga tegelikkuses, vähemalt valitsevas eliidis, on sovetlikud käitumisreeglid, kõnepruuk ja privileegid jäänud samaks. Vorm, tõsi, on muutunud modernsemaks, Volgade asemele on tulnud Mercedesed.
VI
Minu koer tunneb süümet. Kui ma tulen koju, tunnen tema longus peast ära, et ta on midagi paha teinud — närinud kinga, tõmmanud midagi puruks. Ja huvitaval kombel ta teab, et on eksinud. Inimene erineb koerast selle poolest, et lisaks süümele tunneb ta ka häbi. Häbi on ennetav emotsioon, see takistab meid tegemast asju, mille üle võiksime hiljem tunda süümepiinu. Häbi on moraalset ühiskonda vaos hoidev jõud, omamoodi tsiviliseerituse liim.
Mulle tundub, et meie aina süvenev irdumine või eskapism heaolu-Eestisse tuleneb tajumisest, et võimukandjail, nagu ka härjal, pole ei häbi ega süümet. Pole häbi tõsta nomenklatuurseid okupatsioonijõudusid kõrgemale neist, kes Eesti iseseisvuse ja selle kinnistamise eest kannatanud, selle nimel higi ja vaeva näinud. Pole süümetki, et see, mida inimestele okupatsiooni ajal tehti, on kuidagi häbiväärne. Partorg oli lihtsalt tavaline eestlane nagu sina ja mina.
Kuni meie võimulolevad ekskommunistid tambivad meile pähe, et mitte faktid ja ebameeldiv minevik ise, vaid faktide ja mineviku mainimine on lubamatu ja ühiskonda lõhestav, ei pääse me tundest, et ikka väntab seesama härg.
Ning meie „iseseisev demokraatline“ vabariik jääb seesmiselt, moraalselt ja intellektuaalselt katki ning väljastpoolt ülihaavatavaks.
