Milline sissetulek on piisav, et kunagi rahulikult pensionile siirduda — ükskõik kas too sündmus seisab aasta, kümne või aastakümnete taga? Kanada Statistikaamet on välja toonud, et perekond vajaks kahte kolmandikku oma pensionieelsetest sissetulekutest, et olla pensionipõlves ülevalpool vaesuspiiri. Kõik oleneb kindlasti palju ka sellest, missugused eesmärgid keegi omale pensionipõlveks seadnud on — kas jätkata endist elustiili, viia see hoopis tagasihoidlikumale tasemele või vastupidi, elada külluslikumalt kui kunagi enne ning lubada omale tegevusi, mida varem ei saanud, ei tahtnud või milleks polnud aega.

Individuaalne, valikute küsimus — kas alustada näiteks golfimänguga või aiandusega tegelemist, millele kulutused mõistagi erinevad. Siiski, mitte ainult valikud ei mängi rolli, vaid ka reaalsed võimalused — küllap oli paljude Kanada nn. baby boomer’ite jaoks mõnevõrra hirmutav lugeda hiljutist statistikat, mille kohaselt on suurel osal sellesse eagruppi kuulujatel raskusi tulevikus pensionile jäämisega, kuna kõrvalepandud säästud seda lihtsalt ei võimalda. Toronto Star avaldas hiljuti teemakohase artikli, kus vaadeldi just kanadalaste sissetulekute ja varalist seisu suhetes nende pensionilejäämiseks vajaliku majandusolukorraga ning sealt ilmnes, et umbes kolmandik peredest ja pooled üksikutest inimestest vanuses 45—64 aastat ei säästa küllaldaselt raha, et 65aastaselt pensionile jääda.

Elukalliduse tõus, sealhulgas laste kõrghariduse peale minevad kulud on need, mis sageli raha kõrvale panna ei luba. Ja kuna laste muretsemine lükkub tänapäeval ju üha vanemasse ikka, langeb nende koolitamine paljudes peredes jällegi sellesse ikka, kui tahaks juba ise pensionipõlve nautima asuda. Kui siia lisada veel potentsiaalsed tuleviku tervishoiukulutused — Kanada tervishoius pidevalt valitsev rahapuudus ja võimalik rahalise osa sisseseadmine tulevikus on ju pidevalt ajakirjanduse orbiidis — siis saame kokku pildi, mis tagasihoidlikumategi arvutuste järgi paneb piirid rahulikule elunautimisele eluea edenedes, kuna mitte kõikidele pole garanteeritud firmapoolsed pensionid.

Artiklis toodi ühe tähtsa tegurina rahulike pensionipäevade nautimise tagamise takistamisel välja ka võlakoormuse kasvu — tervelt kaheksas peres kümnest, mille täiskasvanud liikmed on nooremad kui 55aastased, on mingisuguseid võlakohustusi. Alla 35aastastel vähem — sageli ei ostetagi ju eluaset väga varases nooruses — ning kõige rohkem vanuses 35-44, millisest east alates võlad küll tasapisi vähenevad, kuid sageli ei muutu olematuks pensionieaski. Ja mida siis veel nii väga säästa ongi. Tuuakse ka välja, et vanusegrupis 45—54 aastat on vaid 16%-l lisainvesteeringuid.

Nii et küllap polegi enamuses „süüdi“ inimesed ise, kes ei suuda oma rahaasju adekvaatselt korraldada ning oma ja pere kulutuste osas mõistlikkuse piiridesse jääda, kuivõrd lihtsalt olud. Kuigi, eks alati ole olnud ja jääb ka neid, kes tõesti eelistavad elu nautida ja raha vastutustundetult kulutada noores eas, mõtlemata tuleviku peale, kuna see on ju nii kauge aeg, eelistades sellega tegeleda ja muretseda alles siis, kui see käes. Näiteks omab 45% 45—54aastasi inimesi ka märkimisväärset krediitkaardivõlga — keskmiselt $2000.

Siiski enamus inimesi mõtleb kindlasti vähemalt vajadusele end pensionipäeviks kuidagi kindlustada, olenevalt muidugi nõudmistest ja elustiilist, mis eesmärgina kumab. Peab tõdema, et viimastel aastatel on ka kodumaal nimetatud teema väga laia tähelepanu tõmmanud ja pensionikindlustusega seonduv üsnagi aktuaalne.

Märkmed: