URVE PALO, Eesti rahvastikuminister
Hiljuti saatis hea sõber mulle e-maili teel foto, millele oli jäädvustatud vaikus hilissügisesest Taevaskojast. Ta käis seal nädalavahetusel perega matkamas. Vaadates talveunne sättivat hetke meie loodusest, kus aeg oli justkui seisma jäänud, vajusin mõttesse.
Miks meie, eestimaalased, oma eluga sageli rahul ei ole? Ülemaailmne elukvaliteedi indeks paigutab meid 111 riigi hulgas 68. kohale, kuigi oleme sisemajanduse koguprodukti ehk rikkuse poolest ühe inimese kohta 39. kohal. Rikkuse ja õnnetunde positsioonide vahe on tervelt 29 punkti. Majanduskasv on olnud ju viimase 17 aasta jooksul tohutu ja palgad ning elutingimused paranenud. Miks me siis ei ole rahul oma eluga?
Kas ei ole põhjus mitte selles, et soovides kiiresti üles ehitada oma riiki, oleme samal ajal unustanud ära iseenda? Kihutame end armutult tagant ja mõistame endalegi märkamatult hukka jalgujääjaid. Tahame olla kõiges ja kõigist parimad ning eksimatud. Kipume mõõtma edu majanduslike näitajatega: auto ja maja suuruse, mitte aga laste arvu, perega koosveedetud aja või investeeringutega oma tervisesse. Mulle näib, et soov kiirelt jõukaks riigiks areneda ja samal ajal leida aega iseenda ning oma pere tarvis, on üsna üksteisele vastukäivad soovid.
Eestis on abielude lahutumus poolteist korda kõrgem kui Euroopas. Kas tõesti eksivad meil nii paljud elukaaslase valikul? Usun, et mitte. Me teame, et edu saavutamiseks peame pühendama oma tööle aega ja energiat ning pidevalt arenema. Samal ajal unustame, et ka pere ei püsi koos iseenesest, ka siia peab investeerima nii aega kui energiat. Selle asemel aga lihtsalt loodame, et meie lähedased meid lõpmatult mõistavad ja meile meie hoolimatuse andestavad. Tavaliselt nad seda teevadki, aga kõigi ja kõige jaoks on kuskil piirid ja lahutuste arv näitab ilmekalt, kui sageli me neid piire ületame. Olgu siinjuures ära märgitud, et just perekonna olemasolu on üks olulisi objektiivseid kriteeriume, millega inimesed lõppkokkuvõttes hindavad oma elukvaliteeti.
Johann Wolfgang von Goethe on öelnud „Otsige iseendas ja te leiate kõik“. Usun, et siin on ka võti, kuidas me võiksime ennast õnnelikumalt tunda. Alustada tuleb oma väärtushinnangute ja mõttemaailma muutmisest. Ikka üksikult üldisele. Igaühel on alati aega selle jaoks, mida ta oluliseks peab. Küsimus on valikutes.
Kui mitte muidu, siis jõulude ajal on viimane aeg järele mõelda, kas kõik, mis me teeme ja mille nimel või kelle arvelt me seda teeme, on seda väärt?
Usun, et meil on põhjust rohkem rahul olla sellega, mis meil juba olemas on. Olla õnnelik siin ja praegu on äratundmise kunst.
Soovin, kallid eestimaalased, Teile rõõmsat jõuluaega oma lähedaste seltsis ja uuel aastal palju väärtuslikku aega iseenda ja oma pere jaoks. Terve perekond on kõige tähtsam!
Kommentaar: Perekond on kõige tähtsam (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
...nii me ju paljud oleme arvanud või arvame paljudest asjadest tänini.
Ikka ja jälle leiame,et enne tuleb see või teine asi elus ära lõpetada enne kui...ja siia saaks küllap igaüks meist oma nimekirja lisada asjadest,mis tuleb enne ära teha kui ikka SEDA ÕIGET ELU elama hakata.
Paraku tuleb neid uusi tegemist nõudvaid asju ikka juurde ja ikka pole aega ei olla vahel omaette või koos lähedastega.
Olgem ausad-vajame me ju mõlemat!
Ene Rämmeld on kunagi öelnud,et eestlane nagu kiirustaks oma elu kaelast ära elama. Kurb aga tõsi -on meil selleks eesti keeles ka vastav väljend.
Ometi ei peaks see ju nõnda olema!Me võiks sellega alustad kohe.
Pikad jõulupuhad ukse ees-ons meil veel vaja parimat võimalust ootama jääda!
Andkem endile ja lähedastele see võimalus,tunda kuivõrd olulised me üksteisele oleme,sest ega koosoleminegi saa kesta lõputult.
Need,kes mingil põhjusel on üksi osake hinnata ka üksiolemist ja tundke rõõmu asjade üle,mis teie elus on hästi.
Kui vaigistada argimaailma rahutus,püüdke leida oma elust üles see,mille üle olla tänulik...ehk seda polegi nii vähe kui seni tundus!
Eckhart Tolle oma raamatus "Siin ja Praegu..." on öelnud ,et isegi usklik saab olla ainult olevikus...mõelgem selle üle.
Rahu hinge ja armastust südameisse!
Ikka ja jälle leiame,et enne tuleb see või teine asi elus ära lõpetada enne kui...ja siia saaks küllap igaüks meist oma nimekirja lisada asjadest,mis tuleb enne ära teha kui ikka SEDA ÕIGET ELU elama hakata.
Paraku tuleb neid uusi tegemist nõudvaid asju ikka juurde ja ikka pole aega ei olla vahel omaette või koos lähedastega.
Olgem ausad-vajame me ju mõlemat!
Ene Rämmeld on kunagi öelnud,et eestlane nagu kiirustaks oma elu kaelast ära elama. Kurb aga tõsi -on meil selleks eesti keeles ka vastav väljend.
Ometi ei peaks see ju nõnda olema!Me võiks sellega alustad kohe.
Pikad jõulupuhad ukse ees-ons meil veel vaja parimat võimalust ootama jääda!
Andkem endile ja lähedastele see võimalus,tunda kuivõrd olulised me üksteisele oleme,sest ega koosoleminegi saa kesta lõputult.
Need,kes mingil põhjusel on üksi osake hinnata ka üksiolemist ja tundke rõõmu asjade üle,mis teie elus on hästi.
Kui vaigistada argimaailma rahutus,püüdke leida oma elust üles see,mille üle olla tänulik...ehk seda polegi nii vähe kui seni tundus!
Eckhart Tolle oma raamatus "Siin ja Praegu..." on öelnud ,et isegi usklik saab olla ainult olevikus...mõelgem selle üle.
Rahu hinge ja armastust südameisse!
Enamus eestlasi pole õnnelikud, sest nad ei taha et riigijuhid soovivad neid "eestimaalasteks" muuta. Suure tõenäosusega ei rõõmusta Eestis elavaid venelasigi riigi soov neist rahvusliku omapärata "asukohamaalsed" teha. Kanadas on ka palju rahvusi, kuid vist mitte keegi pole tahtnud nii naeruväärne olla et oleks hakanud Kanada kodanikke ja elanikke "kanadamaalasteks" pidama.
Arvamus
TRENDING
