Mart Helme (MIHKEL-MARKUS MIKK)
Eesti-Vene piirilepingu teema, mis jäi vahepeal suvepuhkuste ja lähenevate kohalike omavalitsuste valimiste varju, kerkib uuesti kogu oma teravuses esile. Seda seoses Venemaa valitsuse otsusega dokumendid allkirjastamiseks heaks kiita. Nüüd on paberid president Vladimir Putini käes ja kui ka tema neile oma dabroo annab, saabubki lõppmängu hetk.
Venelaste kahvel Eestile
Siinkohal näib mulle, et Eesti pool oleks meelsasti lepingule allkirjad pannud suvepuhkuste ajal, et avalikkus ei saaks oma vastuseisu puhkusteperioodil kuigi häälekalt väljendada, ent venelased ei võtnud siis vedu. Nüüd on aga ürituse Eesti poolsetel vedajatel vaja aega võita, et enne valimisi mitte tule alla sattuda.
Moskvas teatakse muidugi suurepäraselt, kui ebapopulaarne kavandatav loovutuslik piirileping eestlaste hulgas on. Ja et see annab suurepärase võimaluse mõjutada meie valimistulemusi, häälestades inimesi piirilepingu sõlmimist vedavate Reformierakonna ja IRLi vastu. Sestap ei saa välistada, et Putin annab oma heakskiidu dokumentidele juba lähemal ajal ning Lavrov teatab nädal enne valimistepäeva, et tema ajakavas avanes just päevane auk Tallinna külastamiseks ja piirilepingu allkirjastamiseks. Tegelikult ma lausa imestaksin, kui Moskva taolise talle nii iseloomuliku triki kasutamata jätaks. Kahvel on diplomaatias ju ikka venelaste lemmikvõte.
Ent see on kogu küsimuse juures siiski vaid hetkekosmeetika. Asja tuum on ikka endiselt selles, et uus piirileping on a) põhiseaduse vastane b) Eestile vaid loovutusi ning kohustusi kaasa toov ning c) selle sõlmib Paet juriidiliselt korrektseid volitusi omamata.
Jutud põhiseadust rikkuva valitsuse antud volitustest on bla-bla-blaa.
Siinkohal ei ole mõtet hakata veel kord üles lugema neid põhiseaduse paragrahve, millega kavandatav leping läheb vastuollu – seda on mitmed inimesed ja organisatsioonid teinud arvukates artiklites ja seisukohavõttudes enam kui korduvalt. Lisagem vaid, et õiguskantsleri seisukoht, nagu vastuolu ei eksisteeriks, diskrediteerib nii õiguskantslerit ennast kui tema institutsiooni kõige masendavamal moel.
Tegelikult on kõigist eelnenud diskussioonidest selgeks saanud ka see, kuidas peaks Tartu rahulepingus fikseeritud piiri korrektne muutmine käima – üksnes rahvahääletusel saadud tulemuse alusel. Ainult see oleks aluseks mandaadile sõlmida uus piirileping ja vaid see kõrvaldaks ka vastuolu meie kehtiva põhiseadusega.
Paraku just seda viimast, rahvahääletust, on Eestit viimase kümnendi jooksul ühest valeotsusest teise juhtinud klikk kartnud nagu kurat välku. Ilmselt selgest teadmisest, et rahva nõusolekuga Saaremaa suuruse maa-ala äraandmiseks mitte midagi vastu saamata mandaati ei tule.
Otsusekindel valitsus
Ometi oleme praegu teemaga lõpusirgel ja pole mõtet olla sinisilmne ning uskuda, nagu loobuks valitsus juba langetatud otsusest. Tõenäoliselt ei suudaks nende pimedat otsusekindlust kõigutada isegi see, kui kogu eesti rahvas pistaks ennast Toompeal põlema. Saakski ehk kusagilt mujalt parema rahva asemele.
Siiski ei kasva, nagu vanarahvas teab, ükski puu taevani. Ka praeguse piirilepingu eestvedajad peavad arvestama, et sõnapaar «poliitiline vastutus» ei pruugi igavesti jääda sõnakõlksuks, vaid omandada täies kooskõlas Eesti seadusandlusega ka tähenduse «kriminaalne vastutus».
Karistusseadustiku paragrahv 232 ütleb nimelt täiesti ühemõtteliselt, et Eesti territoriaalse terviklikkuse rikkumine võõrriigi huvides on käsitletav riigireetmisena. Tulenevalt praegusest põhiseadusest tähendab Eesti territoriaalne terviklikkus aga Tartu rahulepinguga määratletud ala. Järelikult kvalifitseeruvad riigireeturiteks kõik need isikud, kes antud juhul Eesti vabariigi territoriaalset terviklikkust rikkudes 5,2 protsenti meie riigist põhiseaduse vastaselt ja selleks rahvalt otse saadud volitust mitte omades Venemaale ära annavad.
Sellest lähtuvalt kutsus Eesti Konservatiivne Rahvaerakond juba suvel kokku juristide töörühma, kelle töö tulemusena vormistati hagiavaldused piirilepingu sõlmimisega otseselt seotud isikute vastutusele võtmiseks riigireeturitena.
Arvestades mõningaid kahtlusi Eesti vabariigi kohtuvõimu sõltumatuse suhtes, on hagiavaldused vormistatud nii, et neid ei oleks võimalik menetluse alustamise vältimiseks tagasi lükata.
Me ei ole sinisilmsed ja teame, et Eesti pole juba ammu enam õigusriik. Selle üheks kinnituseks on ka õiguskantsleri seisukoht, nagu poleks sõlmitava piirilepingu ning põhiseaduse vahel vastuolu. Ent me ei saa ega tohi tegevusetult pealt vaadata, kuidas Eesti riiki, meie inimeste vaevaga teenitud raha ja meie rahvast vastutustundetult igasse ilmakaarde laiali jagatakse ning laiali peletatakse.
Me teame, et piirilepingu sõlmijad peavad ennast oma ametipostidel karistamatuteks. Aga me tuletame neile siiski meelde, et ükski valitsus pole igavene, küll on aegumatu aga süüdistus riigireetmises.
