Euro pidi ideaali kohaselt vähendama Euroopa Liitu (EL) kuuluvate riikide majanduslikke erinevusi; lubati hüppelist tööhõive olukorra paranemist, produktiivsuse kasvu, aga ka rahalise defitsiidi ja valitsuste võlakoorma vähenemist ning rikkuse õiglasemat jaotamist.
Õunad on jäänud õunteks ja apelsinid apelsinideks
Esimese dekaadi möödudes kogetakse nii mõneski suhtes aga vastupidist. Euro käibeletulek osutus paljudele eurooplastele shokiks märgatavate hinnatõusude tõttu. Polnud sellest ka kaitset globaalse majandussurutise vastu, mis on valusalt riivanud kõiki eurotsooni riike. Rikaste ja vaeste riikide vahelised lõhed püsivad ning töötute armee kasvab. Loodetud majanduslikku stabiilsust ja ühtsust pole saavutatud. Euroopa suurriigid elavad jõukamalt ja nende „vaesed sugulased“ pole siiani eriti rikkaks saanud. Teisisõnu ja piltlikult – õunad on jäänud õunteks ja apelsinid apelsinideks. Selle näiteks olgu toodud inflatsioonimäärad: 1999.a. oli Euroopa Liidu (EL) rikaste ja vaeste riikide inflatsioonimäärade erinevus 2%, nüüd aga 5,9%.
Euro kõigub
Eurot on viimasel ajal eriti tugevasti kõigutanud Kreeka majanduskriis. Valitsussektori võlgnevus on seal 113% sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Valitsuse arglikele kärpeideedele on kreeklased reageerinud vihaste meeleavaldustega.
Nüüd on ka signaale, et Portugali, Hispaania ja Iiri majandused on halvas seisus. Kui Kreeka peaks jääma maksujõuetuks, võib ta doominoefektiga enda järele tõmmata teisedki.
Juba jaanuaris hoiatas Thomas Mayer Saksa suurimast kommertspangast Deutsche Bank ajalehes Die Welt, et Kreeka suured võlad seavad eurotsooni suurde ohtu ja võivad põhjustada euro nõrgenemist. See asjaolu võib Mayeri sõnul sundida eurotsoonist lahkuma stabiilse rahandusega suurriike.
Tuleb nõustuda Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga, kes ütles 1. märtsil telekanalile ARD antud intervjuus: „Euro on selle loomisest alates praegu kõige keerulisemas faasis.“
Tagantjärgi tarkusel pole küll mingit väärtust, aga tasub meenutada, et Euroopa Keskpanga endine peaökonomist Otmar Issing hoiatas juba ühisraha kasutuselevõtu eel, et enne rahaliidu loomist tuleks lõplikult luua Euroopa poliitiline liit. Sest ilma poliitikat ühtlustamata või harmoniseerimata pole nähtavasti võimalik saavutada tõhusalt toimivat rahaliitu.
Eesti ja euro
Nagu teame, loodab Eesti 1. jaanuarist 2011 võtta kasutusele euro. See on olnud pikka aega meie valitsuse eesmärk ja lootus. Lõplik otsus selle kohta tuleb mõne kuu pärast. On lootus, et euro kasutuselevõtt suurendab Eesti majadnuskeskkonna usaldusväärsust maailma majanduse areenil ja tõstab riigi atraktiivsust välisinvestorite silmis; see peaks tegema odavamaks ka kapitali, suurendama kaupade liikumist ja hinnastabiilsust Eestis jpm – ühesõnaga elavdama Eesti majandust. Mis võiks olla veel parem praegusel, ikka veel kestva masu ajal?
Viimases veebikirjas „Külaline“ analüüsib majandusteadlane Valdo Künnapas euro kasutuselevõttu Eestis, nentides: „Rahamaailmas on kaks kõige olulisemat asja: usaldusväärsus ja stabiilsus. Olulisemad aspektid euro kasutusele võtmisega, on seotud just Eesti krooni ja majanduskeskkonna usaldusväärsuse ja stabiilsusega. /…/ see mõjutab siinse majanduskeskkonna atraktiivsust, investeeringute mahtu, töökohtade arvu, laenuraha hinda ja laenude kättesaadavust, laenude teenindamise võimet, tehingute hinda ning seega Eesti konkurentsivõimet.“
Eesti on nüüdseks täitnud pea kõik kriteeriumid eurole üleminekuks, mõningaid probleeme on veel riigieelarve puudujäägiga, mida tuleb hoida alla 3% SKP-st. Suure tõenäosusega täidetakse ka see nõue. Euroalasse vastuvõtmise lõpliku otsuse teevad sinna kuuluvate riikide rahandusministrid, kõigi eelduste kohaselt annavad nad sellele oma heakskiidu.
Kas ja kuidas võiks aga praegune euroalas lahvatanud kriis mõjutada euro käibeletulekut Eestis? Ekspertide hinnangul muudab see asja Eesti jaoks mõnevõrra segasemaks.
Praegusest kriisist hoolimata on euro endiselt üks maailma mõjukamaid valuutasid ja tema kasutusala tohutusuur. Ehkki euro kasutuselevõtt peaks parandama ja muutma Eesti majandust, kaasnevad sellega ka negatiivsed mõjud.
Jah, Eesti saab küll õiguse kaasa rääkida raha- ja majanduspoliitiliste otsuste osas, kuid tõenäoliselt jäävad selles protsessis domineerima suurriikide huvid. Ka on oodata hindade tõusu umbes 20% võrra, seda eriti hindade ümardamise tõttu ülespoole jm.
Et siin ilmas pole head ilma halvata (ja vastupidi), tuleb kõike kaaluda plusside või miinuste ülekaalu seisukohast. Euro puhul näivad küll plussid ületavat miinuseid.