On taas tiivasirutuse ja tähtsate otsuste langetamise aeg noorte inimeste elus. Tänane tehnoloogiaimedest pulbitsev maailm peab baas kõrghariduse omamist enesestmõistetavaks. Need, kes tahavad karjääri teha, peavad end lakkamatult täiendama ja uusi teaduslikke kraade nõutama. Hiljuti juhtusin kuulama CFRB 1010 jaama raadiosaates arutelu Kanadas pakutava kõrghariduse teemal. Selgus, et siin on võrdselt suurepäraste tulemustega ülikoolidesse pürgivaid kandidaate nii palju, et vastavad komiteed on sunnitud tulevasi tudengeid sõeluma ja vaagima muudegi võimete oskuste põhjal. Näiteks eelistatakse spordiradadel silma paistnud või avaliku esinemise kogemusi omavat üliõpilaskandidaati samaväärsete õppealaste tulemustega nohikule. Mulle toob see meelde okupatsiooniaegsed ülikoolid Eestis, kus ühiskondlik aktiivsus ning pioneeri- ja komsomoliorganisatsioonidesse kuulumine olid samuti otsustavateks teguriteks edasiõppimise korral.

Et ülikoolide õppemaksud on kerkinud äärmiselt kõrgele ja nende tagasimaksmisega ei tule toime isegi need noored, kes ülikooli lõpetamise järel kohe tööd leiavad, omab järjest suuremat kaalu pakutava kõrghariduse kvaliteet, mis on heaks hüppelauaks karjääriteel.

Kanada kõrgkoolides haridusteekonda jätkavad noored on siiski paremas olukorras kui nende ea- ja saatusekaaslased Eestis. Hoolimata kõrgetest õppemaksudest on siinne haridussüsteem ja üikoolide võrk stabiilsem — aastakümnete jooksul välja kujunenud ja end sellisena õigustanud.

Eestis on üle 40 kõrgkooli. On ammu kurdetud, et neid on meie väikese rahvaarvu kohta liiga palju. Olukord siinsega on vastupidine — pressi andmetel ei jätkuvat enam vajalikul hulgal üliõpilashingi ega kõrgetasemelisi õppejõude. Selles segaduses küsitakse samuti nagu siin: millised kõrgkoolid suudavad pakkuda parimat, tõeliselt kvaliteetset kõrgharidust?

Eristatakse avalik-õiguslikke ülikoole ning mitte ülikoolitüüpi era- ja rakenduskõrgkoole. Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor Arvi Altmäe rõhutab, et kvaliteedi mõõtmine peab toimuma alati millegi suhtes. „Kui võrrelda Eestis omandatavat kõrgharidust maailmas tunnustatud ülikoolides ja mitte-ülikoolitüüpi kõrgkoolides omandatuga, siis on Eestis veel arenguruumi nii erakõrgkoolides, avalik õiguslikes ülikoolides kui ka rakenduskõrgkoolides,” kirjutab rektor Altmäe.

Kuna Eesti kõrgharidust võrreldakse tavapäraselt Euroopa keskmisega, kutsutigi mõni aeg tagasi erinevatest Euroopa riikidest õppekavasid akrediteerima sõltumatud asjatundjad. Kõik ei läinud aga kaugeltki libedalt, sest terve rida avalik-õiguslike ülikoolide, erakõrgkoolide ja rakenduskõrgkoolide õppekavasid akrediteeriti ainult tingimisi, mis tähendab, et kvaliteedi tagamiseks peavad seal kahe aasta jooksul õppekava ja nõuded õppejõududele oluliselt muutuma. Üllatav oli lugeda, et Eestis saab õppekavade 100%-lise akrediteerimisega kiidelda vaid üks õppeasutus, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduse Liidu Kõrgem Usuteaduslik Seminar Tartus, kus õppetöö toimub vaid ühe õppekava alusel ja sellele tagatakse kvaliteet. (Siinkohal pole juttu riiklikest rakenduskõrgkoolidest, kus õppekavad on akrediteeritud koos avalik õiguslike ülikoolide vastava eriala õppekavadega).

Ülalöeldu valguses on igati tervitatav 15. mail alla kirjutatud Tallinna Ülikooli asutamise leping, mis toob ühe katuse alla kokku kolm vabariigi pealinna kõrgkooli. Eesti ühiskonnas hinnatakse kõrgelt isiku- ja valikuvabadust ning erainitsiatiivi. Kuid sellest tähtsamaks on kvaliteetse ja konkurentsivõimelise kõrghariduse andmine, mis praeguses killustatuses on keeruline, kui mitte võimatu. Koolitusõigusi on siiani jagatud heldekäeliselt. Rahvuse ja kultuuri säilitamise seisukohast on oluline aga hariduse, eriti kõrghariduse efektiivsus.

Haridus on ja jääb inimühiskonna üheks olulisemaks väärtuseks, sest sellele tehakse panus tulevikuarengu seisukohalt.

Arvamus

TRENDING