Poliitilise korrektsususega liialdamisest on Eesti Elus varemgi juttu olnud. Äsjased pressi ja mitmete organisatsioonide vihapursked tänavuse Miss California Carrie Prejeani aadressil viisid aga mõtted taas sellele teemale.

Mis on poliitiline korrektsus?

Poliitilise korrektsuse all peetakse silmas mõtteviisi, keelepruuki või poliitikat, millega püütakse vältida vähemuste solvamist ja eelarvamuslikke hinnanguid. Teisisõnu – poliitiline korrektsus on mingi domineeriva, õigeks peetava poliitilise või kultuurilise mõttesuuna truu järgimine. Pahatihti jääb selgusetuks, kust need reeglid pärinevad.

See, algselt ehk hea ja õilis idee võib ülemäärase tähelepanu ja liialduste korral muutuda ohtlikuks või vähemalt absurditeatriks.

Nii kutsuski eesti ajakirjanik Priit Pullerits „tapma poliitilist korrektsust juba eos“, ennetamaks selle negatiivseid tulevikumõjusid. „Nüüdseks on sõnavabadust, vaba väitlust ja arvamuste paljusust ahistav poliitiline korrektsus imbunud juba ka Eesti mõttelaadi,“ nentis Pullerits, tuues selle kohta näiteid: mitte esimees, vaid eesistuja; mitte vanad inimesed, vaid eakad või seeniorid; mitte puuete, vaid erivajadustega inimesed jne. (PM, 18.11.05).


Poliitilise korrektsuse ohtlikud võrgud

Poliitilise korrektsuse äärmiselt ranged inspektorid võivad lõpuks takerduda omaenda seatud võrkudesse, kui kehtivad eeskirjad hakkavad takistama ja piirama sõnavabadust kui demokraatliku ühiskonna üht põhialust ning halvama avalikke arutlusi.

Just nii juhtuski tänavuse Miss California’ga, Carrie Prejean’iga, kes pole mingi omasooiharate kirglik vaenlane, vaid julge noor inimene, kes isiklikult leiab, et abielu peaks olema mehe ja naise vahel. „Kas pole suurepärane, et ameeriklastena saame valida kahe võimaluse – omasooliste või vastassooliste – abielu vahel.“ Ta lisas hiljem: „Isegi siis, kui see vastus maksaks mulle krooni, ei ütleks ma midagi muud. Ma rääkisin seda, mida mõtlen ja nii, kuidas tunnen.“ Ja need lausekesed olekski temalt äärepealt krooni „röövinud“, kui Donald Trump poleks talle appi tõtanud.

Kui Carrie’l tuli hiljem end kaitsta selle arvamuse pärast, ütles ta oma emotsionaalses sõnavõtus, et ta vanaisa võitles aastaid tagasi sõnavabaduse eest Ühendriikides (mida teatavasti garanteerib ka sealne põhiseadus) ja ta hindab seda väärtust kõrgelt.

„Segades iludusvõistluse poliitilise korrektsusega, saame tulemuseks absoluutselt kindla katastroofi retsepti,“ tõdes ajakirjanik Jimmy Orr seda uudist kommenteerides.

Küllap oleme meiegi taibanud, et teatud asjadest pole sünnis rääkida otse, neid õigete nimedega nimetades. Me väljendume pigem üldsõnaliselt, kaudselt ja ebamääraselt, peites oma tegelikke mõtteid poliitiliselt korrektsete, isegi absurdsete väljendite taha. Nõnda takerdume siis meiegi poliitilise korrektsuse võrkudesse. Selle hinnaks on aga sõna- ja mõttevabaduse kaotamine.

2007. a. Nobeli kirjanduspreemia võitnud Briti kirjaniku Doris Lessing’u hinnangul on poliitiline korrektsus võrreldav kompartei fanaatiliste dogmadega: „Samad sõnad, samad suhtumised... Kommunistlik partei on teinud otsuse ja see on juhiseks.“ Kõhedust-tekitav paralleel.

Ülepakutud tähelepanu immigrantidele

Kanadasse on viimastel aastakümnetel elama asunud paljude erinevate religioonide ja kultuuride esindajaid. Nende lõimumine ühiskonda ning nende uskumuste ja tavadega arvestamine on kindlasti hädavajalik. On aga kummaline, et mitte ümberasunud ise pole niivõrd mures võimalike ahistamiste ja solvangute pärast kui siinsed põhielanikud, meedia ja poliitikud.

Oleme nüüd hämmastusega jälginud, kuidas Sri Lankast Kanadasse elama asunud immigrandid hõivavad Toronto südalinna tänavaid, nõudes oma rahvuskaaslaste kaitsmist Ühendriikide siinselt esinduselt ja Kanada tippjuhtidelt. Politsei suhtub meeleavaldajatesse äärmiselt leebelt, võib-olla ka kaastundega. Kas pole seegi poliitilise korrektsuse üks ilming? Äkki protestijad solvuvad, kuid neid kesklinnast eemale tõrjuda? Kuidas jääb aga tuhandete hommikuste tööleruttajatega, kelle teed häälekad protestijad takistavad? Ja kuidas on neil üldse võimalik terveid päevi tänaval veeta? Kas 60 aastat tagasi Kanadasse asunud eestlastel olnuks aega päevade ja nädalate viisi tänavatel viibida Eestile vabadust nõudes? Ei, nad pidid töötama ja valisid oma eesmärkide saavutamiseks tõhusamaid meetodeid, mis kaaskodanike elu ei häirinud.

Ka sina, ajakirjandus…

Ajakirjanduse esmaseks eesmärgiks peaks olema seista julgelt tõe eest. Ta peaks olema kui vahe mõõk. Aga oleme meiegi siin toimetusetoas kogenud, kuidas iga vähegi teravam kriitikanool kutsub esile pahameelevoo. Kedagi oli solvatud, kusagil üle piiri mindud. Aga mis siis, kui ajakirjanikul oli õigus?

Pole ka saladus, et isegi etnilise pressi väljaandeid hinnatakse selle põhjal, kui palju nad avaldavad positiivseid lugusid ja pilte vähemustest ning hoiduvad nende kritiseerimisest. Niisuguse suhtumise võimaliku tulemuse on endine ajakirjanik William McGowan kokku võtnud järgmiselt: „Selle asemel et olla uute ideede progressiivseks allikaks, on ajakirjandus muutunud liberaalsete dogmade roidunud kantsiks, surudes peale poliitiliselt korrektseid mõttemalle.“

Esinedes Raadio Vaba Euroopa 25. juubelil ütles president Toomas Hendrik Ilves, et vaba ja õiglase ühiskonna vältimatuks eelduseks on otsiva ajakirjanduse olemasolu. „Mis ajakirjandusse puutub, siis jah, uudistesaated on küll olemas, kuid nende kallutatud sisu peegeldab püüdu olla valitsusele meelepärane, ning need uudistesaated sarnanevad üha enam samadelt kanalitelt edastatava meelelahutusega,“ kõneles president. Veel üks oht.

Tasapisi loobub meedia teravatest, erapooletutest ja ehedatest sõnumitest, kuna need võivad kedagi riivata. Selle tulemusena kaob omanäolisus, jääb järele silmakirjalikkuse pitserit kandev nuditud ja värvitu sõnum, mis sobib muidugi hästi ettekandmiseks absurditeatris. Küsimus on, mida arvab sellest absurditeatri publik?

Märkmed: