Läänes loetakse seda demokraatia põhialuste hulka ja on laiahaardelisem, aga siingi on teatud piiranguid. Vahel on keelatud blasfeemia, näiteks siin Taanis, aga seda paragrahvi pole kasutatud ristiusu halvustamise puhul. Nüüd on see muutunud aktuaalsemaks, nõutakse islamikriitikute karistamist. Mõnes riigis on kuriteoks holokausti eitamine.
Üks kommentaator konstateerib üldist tendentsi, et ühiskonna, ka ajakirjanduse vabadust piiravad üha enam telgitagustesse jäävate diskursuse kujundajate poolt järjekindlalt kultiveeritava ja laiendatava poliitilise korrektsuse nõuded. Sisuliselt on tegemist tsensuuriga, mida maskeeritakse inimlikkuse, viisakuse ja inimõiguste rangest järgimisest tuleneva maskiga. Tegelikkuses piirab see just nimelt neid põhiõigusi, milledel demokraatia baseeruma peaks ja on ukseks, mille kaudu demokraatiat deformeeritakse ja samm-sammult totalitarismi suunas kujundatakse.
Põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega. Nii ka demokraatia hävitamine. Diktatuuride kukutamine ja rahvaliikumiste abistamine on justnagu head asjad. Peavoolu poliitiliste jõudude toetamine nn. „äärmuslaste“ vastu on justnagu mõistlik. Kõiki vähemusi jne. lugupidavalt kohtlev kõnepruuk avalikkuses on justnagu kena ja inimlik, aga välja kukub paraku taas nii nagu alati.
Kõige selle tulemusena oleme jõudmas olukorda, kus demokraatia kohati on muutumas pehmeks totalitarismiks. Toimub pidev vaba mõttevahetuse suunamine ja kohati juba ka mahasurumine, peavoolu poliitilistele jõududele ning meediale ebamugavate ja -meeldivate liikumiste ning persoonide sildistamine, naeruvääristamine ja halvustamine, kehtivaks kuulutatud seisukohti mitte jagavate inimeste väljatõrjumine avalikust ruumist, manipuleeritavate poliitiliste jõudude ja isikute esiletoomine hämarusse jäävate taustajõudude poolt, lahjendamaks ühiskonnas käärivat rahulolematust ning poliitkorrektsete „tõdede“ kuulutamine ainuõigeteks.
Poliitiline korrektsus mängib ka suurt osa ajaloo-uurimisel. Olen pika eluaja jooksul mitu korda näinud, et kui vahetub korrektsuse suund, siis hakatakse ajalugu vastavalt ümber tõlgendama, väites, et mõnda poliitiliselt aktuaalset mineviku probleemi on kas valesti või mitte piisavalt uuritud. Siis tuleb seda taas „uurida“, pigem tõlgendada kehtiva poliitilise korrektsuse kohaselt. Praeguse ajaloolise poliitilise korrektsuse eesmärgiks Venemaa ja Saksamaa vahel on ajalootõlgenduste ühtsustamine. Kuna see Eestis vene ajaloolastel ei õnnestu, sest neil pole usaldust, siis tulevad appi saksa ajaloolased, kes ei tee seda nii ühekülgselt, vaid oskavad koguni näiliselt teaduslikult põhjendada. Vabadussõjale on juba pandud küsimärk, nüüd tuleb venestamist vaadelda kui suurriigi loomulikku käitumist oma piirides, mida ainult kohalikud marurahvuslased kritiseerivad. Kas oleks olnud parem, kui Eesti ala, mis mõne arvates nagunii loomulikult kuulub Venemaa külge, oleks sinna ka jäänud? Polevat ka ju olnud mingit etnilist puhastust, siiski kahetsusväärset „kriminaalset hoolimatust“, mida tuleb küll kritiseerida, aga on suurelt osalt arusaadav suurvõimu käitumine. Ja seda kõike kuulavad viisakalt pealt Eesti ajaloolased? Kas neil pole kogemusi poliitilise korrektsuse muutumise alal?
Seda ajendas lisaks kirjutama äsja ilmunud uurimuste kogumik „Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses“, mida retsenseerib Mart Laar (Sirp 8.10.). Ka tema leiab, et neid probleeme olevat vähe uuritud, viitab siiski eelmistele arvamustele teise poliitilise korrektsuse ajal. Nüüd tuleb neid ajakohastada. Selles kogumikus pole venestamise mõiste peale Karsten Brüggemanni veel nurka heidetud. Ajutiselt lõplik tulemus sõltub mitte ainult vene ja saksa ajaloolaste koostööst, vaid ka maailma arengust, milles sellised probleemid juurdlemise ja arutlemise asemel tihtipeale lahendatakse võimu abil.