Olgu kohe alguses öeldud, et mina pole selle irreverentse väljendi autor. Selliselt väljendas end hiljuti Eesti Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk, kes küsitles Eesti elanikkonda seoses presidendi eelseisva valimisega. Küsitluse tulemused olid jahmatamapanevad.

Kõige aktiivsemad Eesti tuleviku üle kaasarääkijad olid vanemad naised. Ka vanemad mehed võtsid sõna, väljendudes tagasihoidlikumalt, kuid kaalukalt. Agarad olid ka neiud ja noored venekeelsed mehed, kes tahtsid mõista, mis Eestis tegelikult toimub. Kuid valdav enamus noortest eesti meestest jäi ükskõikseks, ja kui nad üldse vastasid, siis labaselt või koguni rõvedalt. Sealt on pärit Rein Siku ängistav järeldus, et noor eesti mees on muutumas poliitjobuks — inimeseks, kelle ainus poliitiline arusaam peitub tõdemuses, et riigikogus on „sada üks mölakat, kaabakat, idiooti ja varast“.

Siku arvates on olukorras süüdi valimissüsteem, mis ei võimalda presidendi otsevalimist, vaid sunnib kodanikku ekslema valimisliitude rägastikes ja parteide padrikutes. Arusaamatus peletab ja soodustab poliitjobustumist.

See on kahtlemata üks põhjustest, kuid minu arvates on probleem palju sügavam ja ulatuslikum. Häda on selles, et Eestis ei panda vähimatki rõhku rahvuslikule kasvatusele. Rahvuslik iseteadvus ei kuku taevast, seda tuleb noortele teadlikult sisendada. Internatsionalism on meil nii sügavalt juurdunud, et rahvuslusest rääkimine on juba vaata et kuritegu. Vanemad rahvuslased tembeldatakse natsideks, nooremate jaoks on leitud termin „neonats“. Kas keegi suvatseb üldse mõelda, mida see sõna tähendab ja kust ta pärit on? Hitleri-aegne riigikord Saksamaal kandis nimetust Nationalsozialismus — rahvussotsialism, ja selle ideoloogia pooldajaid hakati kutsuma lühendatult ja lihtsustatult natsideks. Põlu alla on nüüd niisiis pandud selle mõiste esimene pool, mis viitab rahvuslusele. Sotsialismiga pole midagi katki, peaasi, et pole rahvussotsialism. Ja nii olemegi jõudnud olukorda, kus rahvuslus on muutunud sõimusõnaks.

Viis aastat tagasi pidasin Torontos Võidupüha puhul aktusekõne, kus ütlesin, et eesti rahvast on asutud hävitama kõige mõjuvama vahendiga — rahvustunde kaotamisega. Rahvustundeta pole rahvast. Oleksin väga õnnelik, kui ma täna võiksin oma tollaseilt kuulajailt öeldud sõnu andeks paluda. Kahjuks on probleem tänaseks pigem süvenenud kui leevendunud. Jääb vaid küsida, kas selles on süüdi rumalus ja lühinägelikkus või kuritahtlik teadlikkus.

Rein Sikk tunneb muret poliitjobude pärast, kes ei kavatse tänavustel valimistel osaleda. Mind hirmutab mõte, et tänased mittevalijad on on homsed valitavad.

Märkmed: