9. aprillil sel aastal peeti Washingtoni linnas mälestusteenistus Hitleri ja natside ohvritele. Kuue miljoni juudi mälestuseks süüdati kuus küünalt. Hitler aga tappis mustlasi, puuetega inimesi, palju vene sõjavange nälgis surnuks jne. Professor Rummel oma teoses „Surm valitsuse kaudu“ hindab Hitleri ohvrite arvu umbes 20 miljonile, kuhu ei kuulu sõjas langenud. Nende ohvrite jaoks aga küünlaid ei jätkunud. Oletatavasti oli 9. aprill 1945 kuupäevaks, mil esimesi kontsentratsioonilaagreid avastati Lääneliitlaste poolt.

Ei tea, et aastaringses kalendris siin Läänemaailmas, kuhu kommunismi tegelikkus ei ulatunud, oleks kuupäeva, mis meenutaks kommunistliku terrori inimohvreid, mis arvuliselt kaugelt ületavad natside omad. Teatud ringkondades peetakse neid ilmselt vähem kui inimväärilisteks. Nad ilmselt ei vaja ühiskonna tähelepanu. Säärane mahavaikimine on vastutustundetu, kuna ta moonutab ajaloolist tõde ja tõstab tõenäosust, et kommunistliku terrori õppetundidest midagi ei õpita.

Ei ole teada, et Kanada koolide ajalooõpikutes oleks kommunismi ohvritest juttu.

Kust otsida põhjuseid, et olukord säärane on? On väidetud, et kuna Nõukogude Liit oli ju Läänedemokraatiate liitlane natsismi hävitamisel ja Euroopa päästmisel natsismist, siis ei sobi ju liitlast väga kritiseerida, sellele vaatamata, et varsti järgnes külm sõda ja endistest liitlastest said surmavaenlased.

Ajalooliselt võib sümpaatiat kommunismi vastu veel seletada järgmiselt. Nagu me teame, tekkis 1929. aasta aktsiaturu krahhist Ameerikas ülemaailmne majanduslik depressioon. Krahhi teravust suurendas asjaolu, et enne seda oli võimalus Ameerika aktsiaturul aktsiaid osta nii, et ostjal oli võimalik ainult 10% ostusummast sularahas välja maksta, ülejäänud osa jäi võlaks, mille tagatiseks olid aktsiad ise. Kui aktsiaväärtus langes rohkem kui 10%, jäi osa võlast katmata, mis tekitas likviidsuse kriisi.

Paljud riigid olid seotud kullastandardiga, mis takistas likviidsuse tõstmist kesksete rahaasutuste poolt. Peale selle tõstsid riigid oma tööstuse ja töökohtade kaitsmiseks tolle, mis takistas kaubavahetust ja mõjus otse vastupidiselt. Depressioon tõi niisiis endaga kaasa palju viletsust ja veenis paljusid, et kapitalistlik turumajanduse süsteem ei tööta. On ju päris inimlik, et hakati otsima alternatiive. Stalin ja Nõukogude Liit olid selle pakkumiseks valmis. Läänemaailma ajakirjanikkudele ja poliitikutele näidati nende Nõukogude Liidus külaskäikude ajal Potjomkini külasid, millede ehitamises Nõukogude Liit eesrindlik oli. Potjomkini küla on ehitus, mille fassaad on kullast ja mille taga on prügimäed ja luukered. Niisiis kuldsest elust kommunismi all oli Läänemaailmas tobedaid pasundajaid küllaga.

Sümpaatia kommunismi vastu tõusis ja jäi püsima nende hulgas, kel pole intellektuaalset ausust tunnistada, et nad eksisid, kui kommunismi tegelik pale vastuvaidlematult ilmsiks tuli Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega.

Maailm on 1929. aasta aktsiaturu krahhist ja sellele järgnenud depressioonist palju õppinud. Kullastandardit enam ei ole, kesksetele rahaasutustele on antud tööriistad likviidsuse kontrollimiseks, on levinud arusaam, et rahvusvaheline kaubandus soodustab majanduse arengut ja aitab majanduse tsükleid kontrollida. Need riigid, kus valitseb demokraatia ja turumajandus, on maailma majanduslikult rikkaimad riigid.

Märkmed: