Mart Nutt kirjutas 13. märtsi Sirbis ilmunud artiklis „Vähemusrahvused ja lõimumine – kas tegelik või näiline küsimuseasetus”, et kuna vähemusrahvusena käsitletakse Euroopa riikides enamasti üksnes põlisvähemusi, mitte aga immigrantjuurtega rahvastikku, siis on need rühmad ühiskonda lõimunud niikuinii.

Vähemusrahvuste kaitsmise huvides on vastu võetud ka kaks Euroopa Nõukogu akti: Euroopa vähemus- ja regionaalkeelte harta ning Euroopa vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon. Paljud riigid on oma oludest tingituna viinud sisse siseriiklikke meetmeid, võimaldades näiteks õppida erinevaid keeli.

Tegeliku lõimumise ehk integratsiooni aluseks ja eelduseks on loomulikult keeleõpe, aga ka olustiku ja kultuuri tutvustamine ning teistest rahvustest inimeste kurssiviimine asukohamaa elu ja muredega, et seeläbi kujundada ning kasvatada lojaalsust riigile.

Eesti rahvastiku koosseisu uperpallid

Nutt kirjutab: „Nagu teistes Euroopa riikides on ka Eestis nii põlisvähemusi kui välispäritolu rahvastikku. Maailmasõdade-vahelises Eestis oli vähemusrahvuste õiguste kaitse maailma üks eesrindlikumaid. Kultuuriomavalitsuste seadus andis ulatusliku kultuuriautonoomia vähemusrahvustele, kelle arv ületas 3000 inimese piiri. Selliseid vähemusrahvusi oli Eestis viis: venelased, sakslased, lätlased, juudid ja rootslased.“ Seadusega lubatavat kultuuriautonoomiat kasutasid vaid juudid ja sakslased.

1945. aastaks oli mitte-eestlasi Eestisse jäänud sõja-eelse 12% asemel vaid 2,5%.
Ulatuslik sisseränne N. Liidust, mis algas juba 1944. a. lõpul ja vältas kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni, aga ka eestlaste arvukas emigreerumine II maailmasõja lõpuaastatel ja küüditamine N. Liitu, suurendasid aastaks 1989 välispäritolu rahvastiku rohkem kui 35%-ni. Praegu on Eestis ca 70% eestlasi ja 30% mitte-eestlasi. Viimaste puhul pole tegemist mingi homogeense kogukonnaga, vaid eripalgeliste gruppidega. Nende integreerimine eestlastega ja ka põlisvähemustega on keeruline ülesanne.

Mis on lõimumine?

Eesti valitsuse poolt vastu võetud lõimimiskavas aastateks 2008–2013 on määratletud lõimumist järgmiselt: „Lõimumine kujutab endast sõbralikku ja turvalist koosolemist, mis põhineb erinevate ühiskonnagruppide vastastikusel aktsepteerimisel ja lugupidamisel. Lõimumine leiab aset siis, kui kõigil Eesti elanikel on võrdne huvi, soov ja võimalused panustada riigi arengusse ja osaleda ühiskonnaelus sõltumata rahvusest ning emakeelest.“

Pole põhjust arvata, et kõik naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud teisest rahvusest (täiskasvanud) isikud on automaatselt lõimunud ja lojaalsed Eesti riigile. Tegemist on pikaajalise, sageli valulise protsessiga.

Nuti hinnangul peaks oluliseks lõimumise tunnuseks olema kodumaatunnetus ehk lojaalsus, mitte niivõrd kodakondsuse saamine või eesti keele oskus. Ta nendib, et nii mõnigi inimene, kes eesti keelt ei valda, võib olla Eesti riigile tunduvalt lojaalsem kui keegi eesti keelt vabalt kõnelev kuldsuu. Ulatuslik lõimumine pole tema arvates ilma eesti keele oskuseta siiski ka võimalik.

Pagar Petka ja tema pere

Kohila alevis elas sõjajärgsel ajal populaarne mees – pagar Petka ehk Pjotr Haritonov. Petka küpsetas alevi rahvale leiba ja kostitas soojade leiva- ja sepikuviiludega tema töökoja ümber alaliselt ringiliikuvaid näljaseid lapsi. Petka oli sattunud sakslaste kätte sõjavangi, pandi tööle ühte eesti tallu, kus teda koheldi perekonnaliikmena ja õppis seal ära eesti keele. Ta abiellus samuti eesti keelt kõneleva venelannaga ja nende peres oli viis last, kes rääkisid laitmatut eesti keelt. Muidugi polnud Petkal ja tema perel valikut, sest Kohilas elas sõjajärgsel ajal vaid üksikuid venelasi, kellest kõik (mälu järgi vaid ühe erandiga) rääkisid eesti keelt. Aastad läksid ja venelasi sigines Kohilassegi järjest juurde, asutati vene õppekeelega kool jne. Ometi käisid pagari lapsed eesti koolis ja pidasid end ise rohkem eestlasteks kui venelasteks. Hea näide lõimumisest. Võib arvata, et Petkal polnuks mingit probleemi Eesti kodakondsuse omandamise ja lojaalsuse ülesnäitamisega Eesti riigile. Aga ta suri ammu enne Eesti taasiseseisvumist.

Lõimumine toimib!

Lugeja leiab eelmisest Eesti Elust uudistest kaks näidet muukeelse elanikkonna lõimumisest põhirahvusega.

Vene kooli õpilane Sergei Metlev kritiseeris julgelt Venemaa suursaadikut Eestis Nikolai Uspenskit, kes edastas valeinfot Eesti keeleinspektsiooni tegevuse kohta. Ehkki Sergeid kimbutati ja sarjati, jäi noormees oma seisukohtadele kindlaks. Haridusminister Tõnis Lukas tunnustas noormehe julget väljaastumist, nimetades teda intelligentseks inimeseks, kes peab Eestit oma koduks.

Või teade sellest, et Viru üksik-jalaväepataljponis tahab aega teenida rohkem vene noori, kui väljaõppekeskus suudab vastu võtta. Pataljoni ülem major Urmet Reimann ütles selle kohta: „See, et vene noored on Eesti kaitseväes, muudab meid tugevamaks“ ning nimetas neid „Eesti sõjaväe kaitsekilbiks“.

Isegi OSCE rahvusvähemuste ülemvolinik Knut Vollabaek leiab, et poliitiline lõimumine on Eestis õnnestunud, kuna rahvusvähemuste esindajad hääletavad valimistel poliitiliste vaadete järgi.
Ja ehkki Vollebaek väidab, et rahvusgruppide integreerimise osas on veel palju ära teha, pole tema hinnangul põhjust pidada ohtlikuks Venemaa kodanike suurt hulka Eestis ning ta on veendunud, et kodakondsuseta inimesed Eestis oluliselt elukvaliteedis ei kaota.

Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland ütles Jõhvis toimunud rahvuskultuuri festivali lõppkontserdil mullu oktoobris: „Võime rõõmustada, et Eestis toimuvad lõimumisprotsessid on ühed maailma kiiremad ja intensiivsemad. Kiiresti kasvab eesti keele oskuse tase rahvusvähemuste seas, iga aastaga väheneb määratlemata kodakondsusega isikute arv.“

Nendele positiivsetele märkidele vaatamata pole põhjust väita, nagu toimiks integreerumine sujuvalt ja kergelt. Aga alternatiivi sellele pole. Vastasel korral kapselduksid rahvusvähemused enklaavidesse ja võiksid muutuda Eesti riigile ehk isegi ohtlikuks.

Märkmed: