Hiljuti möödus 500 päeva president Barack Obama ametisseseadmisest. Küllap mäletame kõik tema asumist Valgesse Majja, mil kogu USA-d valdas eriline eufooria. Kõik näis nii helgena, oli ju Obama valimiskampaania märksõnaks „muutus“. Obamat peetakse president Ronald Reaganiga võrreldavaks suurepäraseks suhtlejaks, tema karismat on võrreldud John Kennedy omaga. Uuele presidendile kuulus rahva jäägitu usaldus ja sümpaatia. Nagu aga elus pahatihti juhtub, on ka siin tegelikkus kujunenud oodatust erinevaks. Mainekas briti väljaanne The Guardian leiab koguni, et president Obama on nüüdseks, 500 ametisoldud päeva järel jõudnud kriisi.

Viimased arvamusküsitlused näitavad, et tema üldine toetusprotsent on langenud 50%-le (ametisseasumisel oli see 65-83%). Mõnedes osariikides, traditsioonilistes vabariiklikes kantsides, langes toetus presidendile k.a. juulis isegi 20-30% piirimaile. Hämmastav, et presidendi toetus kahaneb kuust kuusse ka demokraatide endi leeris; see oli 16. juuli arvamusuuringu põhjal vaid 76%.

Ometi on president tulnud toime mitme suure projekti elluviimisega: ennekõike majanduse stimuleerimise paketi ja tervishoiureformiga. Viimane, mida on hakatud nimetama Obama-care’iks on lausa ajalooline saavutus, sest sellega pole ükski president siiani hakkama saanud. Ta on teinud ilmselt ka oma parima Mehhiko lahe õlilekke kriisi lahendamisel ja teeb suuri pingutusi töötukindlustuse reformi elluviimisel, mis oli selle artikli kirjutamise ajal Kongressis menetlemisel. Erilist tähelepanu väärib aga mahukas finantsreform, mille Kongress kiitis heaks 15. juulil ja mis annab valitsusele enneolematu võimu finantsturul.

Charles Krauthammer iseloomustas praegust olukorda 15. juulil Washington Post’is ilmunud artiklis nii: „Poliitilisel börsil pole märgata suurt tormijooksu Obama aktsiatele. Vasakpoolsed on pettunud presidendis; iseseisvad eemalduvad temast hordidena ja parempoolsed löövad juba tantsu tema poliitilisel haual.“ See pole ka ime, sest isegi Valge Maja pressisekretär Robert Gibbs tunnistas hiljuti, et demokraadid võivad kaotada novembris enamuse Kongressis tänavustel valimistel. Paljud Demokraatliku Partei kongresmenid ja senaatorid muutuvad üha närvilisemaks, sest ohus on ju nende endi poliitiline tulevik ja karjäär. Vabariiklased, eriti aga sotsiaal-poliitilise liikumise Tea Party toetajad portreteerivad Obamat ohtliku ekstremistina.

Krauthammer, kes kutsub Obamat küll mitte alahindama, hoiatab, et ainuüksi rahaliste kärbetega ei suudeta USA maksujõuetust enam vältida, mistõttu ameeriklasi ootavad paratamatult ees ebameeldivad, massiivsed maksutõusud. Ainuüksi praegu menetletava töötukindlustuse reformi elluviimiseks vajatakse ca 3 triljonit dollarit! Kongressi vabariiklaste juht John Boehner süüdistas eelmisel pähapäeval ühes telesaates Obamat põhjendamatutes ja ebasiirastes rünnakutes, aga ka selles, et tal pole pakkuda probleemidele lahendusi. Ta lisas: „President teab, et vabariiklased toetavad töötukindlustuse reformi, kuid nad soovivad, et seda tehakse rahaliselt vastutustundlikult, kärpides mujalt föderaalsest eelarvest 3 triljonit dollarit.“

Kanada politoloog Rex Murphy võrdles 17. juuli National Post’is vaimukalt president Obama ja Kanada Liberaalide Partei juhi Michael Ignatieffi pürgimusi artiklis „Broken down, and out of gas“. Ignatieff alustas nimelt möödunud nädalal enda tutvustamise (kas mitte liiga hilja?) ja rahva arvamuste ärakuulamise kampaaniat bussiga The Liberal Express, mis mõnetunnise sõidu järel tehnilise rikke tõttu seisma jäi ja viidi saatuse irooniana remonti Harper’s Diesel’i nimelisse töökotta.

Murphy võrdleb oma artiklis Obama viimaseid esinemisi Ignatieffi ülesöelnud bussiga. Ta küsib: „Kus on oraator? Kus on see stiilne Obama, kes kerge vaevaga seljatas oma vastaseid?“ Tema sarm ja enesekindlus on kõikumas, arvab Murphy.

Paljud ameeriklased on pettunud oma presidendis. Nad ei ole näinud Washingtoni hiiglaslike poliitiliste saavutuste tulemust peegeldumas oma isiklikus elus. Töötute arv kõigub 10% piirimail, juunis oli see 9,5%. Väga paljud on olnud tööta juba pikemat aega ja nende väljavaated kvalifikatsioonikohase töö leidmiseks muutuvad üha ahtamaks. Möödunudnädalases esinemises nentis Obama ka ise, et praegu on igale pakutavale kohale viis kandidaati, mis teeb töö leidmise ülimalt raskeks. Töötutel on aga üha keerulisem leida raha majalaenude ja krediitkaardi võlgade tasumiseks, rääkimata muudest hädavajalikest väljaminekutest.

Ameeriklastes tekitab rahulolematust ka liiga suur, sageli ennast dubleeriv ja bürokraatlik valitsusaparaat.

Obamal on muidugi küllalt aega nii riigi ees seisvate probleemide lahendamiseks kui ka oma populaarsuse tõstmiseks. 2. novembri valimiste tulemused, ükskõik milliseks need ka kujuneksid, ei pruugi veel Obama bussi teele jätta.

Märkmed: