„Vabadussamba asjus jääb viimane sõna rahvale” (EPL 18. sept.04). Ei julge küll arvata, et ühena miljonist just minu sõna viimaseks jääb, aga sõna sekka öelda pean siiski oma kohuseks.

Nii parteide poolt tehtud ettepanekutest kui seni ajalehtedes avaldatud arvamustest tundub, et kõigepealt tuleb selgeks teha millest üldse on jutt: kas mälestussambast vabaduse eest langenutele, sõjas hukkunutele, üllale ideele Vabadus või kõigele kolmele korraga.

Nii või teisiti kehastab see monument meie kõige pühamaid tundeid. Priius on nii kallis anne, selline taeva kingitus, et sellele püstitatud monument peab olema põhjalikult läbi mõeldud, kulutustest hoolimata kunstiliselt tipptasemel, pühalikult väärikas, meie mõtteid ülendav, meid ühendav ja igikestust taotlev. See monument peab meelde tuletama meile endile ja näitama teistele, kui palju me oma priiusest peame. Mingil juhul ei tohi see olla mingeid päevapoliitilisi sihte taotlev, vabaduse mõistet labastav odav, kiiruga püsti aetud ebamääraste tekstidega post.

Vabadussõja monumente, mis ühtlasi olid mälestusmärgid selle asukohast pärit või selle asukohas toimunud lahingus langenutele, oli enne sõda kalmistutele, asulate keskustesse või lahingupaikadesse püstitatud palju (vt. M. Strauss jt. „Vabadussõja mälestusmärgid”, Keila 2002). Kuigi meie majanduslik olukord peale Vabadussõda oli tunduvalt kehvem kui praegu, leidus neid tihedalt üle terve vabariigi. Küllap hindas tollane Eesti oma vabadust rohkem ja leinas oma langenuid valusamalt kui praegune. Või oli siis selgem, millele ja kellele monument püstitati? Oli ju vabadusiha vabaduse saavutamisele eelnenud ärkamisajal lausa valusalt suureks paisunud ja kuigi Vabadussõja tulemus sõltus ülemaailmsest situatsioonist ja poliitikutest, poleks me ilma vapra eesti sõdurita rindel oma iseseisvat Eesti Vabariiki mitte mingil juhul saanud. Nii oli vabadus ja temale pühendatud sammas lahutamatu sõdurist, kes selle kätte võitis.

Praegu on olukord ähmasem – langenud langesid rohkem kui pool sajandit tagasi ja aeg kõik haavad parandab... Kes aga langes mille eest, seda on see punane poolsajand kogu aeg soganud ja sogamine jätkub veel praegugi. Lisaks sellele on isegi mõistel vabadus veel omajagu punast taaka küljes.

Peaaegu kõik enne sõda püstitatud meile kallid ausambad suutis punane vallutaja hävitada juba oma võimu algusaastatel. Vähe sellest – ta laskis üles künda ka kõik II maailmasõjas siinpool rindejoont langenute hauad, kellele veel mälestusmärki püstitada polnud jõutud. Selle eest pikkis ta aga meie maa täis kommunistliku sümboolikaga mälestusmärke punaarmee mundris langenutele. Kuigi võib päris kindel olla, et nende mälestusmärkide all puhkavad eesti poisid punatähte ega sirpi-vasarat oma hauale poleks tahtnud, näitab see sümboolika, kelle ohvriks nad langesid. Selle asemel, et neid, nii elavate kui surnute poolt vihatud sümboleid reostada, paljastame pea mõeldes neile eesti poistele, keda see sümboolika hukutas ja kes selle mälestusmärgi all puhkavad…

Päris loomulik on aga, et nüüd, kui oleme jälle vabad, taastavad kogukonnad punavõimu poolt hävitatud Vabadussõja monumente ja püstitavad mälestusmärke neile, kes meie kodumaad kaitstes langesid siis, kui punaarmee meid jälle ründas. Ei taha me nendele mälestusmärkidele sirbile-vasarale vastukaaluks panna teise võõra armee sümboleid, aga paratamatult on nende langenute mälestus seotud mundriga, milles nad surid ja relvaga, mida nad oma maad kaitstes käes hoidsid.

Ainus enne sõda püstitatud monument kõigile Vabadussõjas langenutele ja ühtlasi Vabadusele, oli meie rahvast üldistav rahvuseepose kangelase Kalevipoja kuju Tartus Emajõe ääres. Punavõim võttis selle maha ja nüüd on see endisel kujul taastatud. Kahjuks ei püstitatud ega taastatud seda sellise jõulise skulptuurgrupina, nagu Adamson seda kavandanud oli ja seetõttu on ka sellele monumendile siiski jäänud ainult lokaalne tähtsus.

Nüüd on tulnud ettepanekuid ülemaalise memoriaali asukohaks valida punavõimu poolt ehitatud ja pooleli jäänud lagunev Maarjamäe memoriaal Pirita tee ääres.

Koht on tõesti suurepärane – Eestimaale mere poolt lähenedes kaugelt nähtav, pealinna külje all, looduslikult kaunis kohas ja hästi sobiv mälestajatele nii üksik- kui ühiskülastusteks kui ka pidulikkudeks mälestamisüritusteks. Et punavõim kavatses seda ehitist kasutada millegi muu mälestamiseks, ei muuda seda veel kasutamiskõlbmatuks. Kuigi olen aastakümneid sellest poolikust memoriaalist mööda sõitnud, pole mind kunagi huvitanud, kellele okupant seal midagi kavatses püstitada. Kui ma seda ka teadnud olen, olen selle ammu unustanud. Minu lastel ja lastelastel pole sellest aga enam aimugi, rääkimata järeltulevatest põlvedest. Seda kunstiliselt ümber kujundades oleks ju võimalik anda mõte tee ja mere kohal kõrguvatele koletutele platvormidele, täita need selliste skulptuurgruppidega, mis ei võimalda kaksipidi mõtlemist, kellele see memoriaal on pühendatud. Et selle all on kunagine punaste poolt hävitatud matusepaik, ainult lisab sellele pühadust – memoriaal haaraks kaasa mälestuse nendestki. Ei rüveta seda ka loodavate skulptuuride vahele jääv mälestustahvel vallutajatele – olid ju nemadki sõja ohvrid ja mängukannid oma halastamatute juhtide käes. Teisest küljest vaadates on aga hukkunutest lahutamatu ka tapja…

Nüüd uuesti saavutatud vabaduse seostamine sõduriga pole enam nii reljeefselt selge, nagu see oli peale Vabadussõda. Kui rääkida meie poistest, kes II maailmasõjas oma elu kaotasid, siis leidus nende hulgas ju õige vähe neid, kes oma vabal tahtel sõtta läksid. Nii kaugele kui ulatub ajalugu, on vallutaja alati pannud enda eest sõdima vallutatud maa mehi, keelaku seda mistahes konventsioonid.

Nii mobiliseeris-küüditas meie maa okupeerinud venelane kümneid tuhandeid eesti poisse, kellel polnud tema eest kuhugi põgeneda ja kellest rohkem kui pooled ta kaugel Siberis surnuks näljutas külmutas. Punaarmee mundris langenud eesti sõdurit ei meenuta me kui vabastajat – milline tiitel talle vallutaja poolt külge poogiti – ega ka koos vaenlasega sõdinud vallutajat, vaid leiname teda kui julma vaenlase poolt kahurilihaks kasutatud tapatalle. Vabatahtlikeks tema poolel võitlejateks võime ju pidada ainult käputäit hävituspataljoni kuulujat, kelle olemasolu me meelsamini unustaksime.

Saksa okupant mobiliseeris kõik need, keda veel mobiliseerida andis ja muidugi mitte selleks, et meile vabadust tuua, vaid oma eesmärkide saavutamiseks. Niipalju langes see aga meie eesmärgiga ühte, et hoidis siit eemal vaenlast, kes siin oldud aasta vältel meile selgelt oli näidanud, kes ta on. Sõna otseses tähenduses meie vabaduse eest võitlejateks võime aga nimetada ainult neid saksa armeesse kuulujaid, kes sinna vabatahtlikena läksid sõja alul, et verejanulist bolshevikku siit minema kihutada ja sõja lõpus, et ohtliku kurjategija tagasitulekut takistada.

Kõik need veri meie verest ja liha meie lihast ühele ja teisele poole rindejoont sattunud noored mehed olid ju lihtsalt ohvrid ülemaailmsetel tapatalgutel ja meie vabadust taastada neil ei õnnestunud. Seega ei saa meie taas saavutatud vabaduse sümboliks enam olla langenud või pea kohal mõõka keerutav sõdur. (vt EPL 27. sept.)

(Järgneb)

Märkmed: