Kui vabadusvõitlejatele, siis tuleb arvestada veel seda, et vabaduse eest ei võidelda mitte ainult rindel, vaid see võitlus toimub väga mitmel tasandil ja milline neist kõige otsustavam on, seda üks memoriaal vaevalt näidata suudab.
Kui aga sõjas hukkunutele, siis tuleb arvestada, et selles sõjas ei hukkutud sugugi ainult rindel kangelaslikult üksteist tappes, vaid ka pommirünnakutes ja mitmel pool mujal, kus tapaloomadeks polnud enam ainult tublid noormehed, vaid naised, lapsed, vanurid ja kõik, kellel eluvaim sees ja kes teele ette jäid.
Seetõttu ei peaks see memoriaal olema mitte ainult otseselt või kaudselt meie vabaduse eest rindel võidelnutele. Mitte ka ainult ühel või teisel pool rindejoont sõjajumalale ohvriks toodud eesti poistele. See memoriaal peab olema kõigile meie II maailmasõja ohvriks langenud suguvendadele. Ühte või teise mundrisse topitute kõrval väärivad mälestamist samavõrd need, kes võitlesid partisanidena ja metsavendadena. Kuid mitte sugugi vähem ka need, kes said surma pommirünnakutes tagalas, kes uppusid julma vaenlase eest põgenedes paadipõgenikena, kes hukkusid sõja ajal ja peale sõda küüditatutena Siberis või piinati surnuks KGB piinakambrites.
See on memoriaal kõigile neile II maailmasõja ohvritele, keda me leiname. Kõik need ühel ja teisel viisil hukkunud näitavad meile ja tulevastele põlvedele, mis juhtub, kui võim meie maal ei ole meie endi käes. Seega on kõigil neil hukkunutel osa võitluses meie vabaduse eest ka rahuajal, nüüd ja tulevikus.
Monumentaalse kunstiteose loomine, mille skulptuurgrupid haaraksid kõiki neid hukkunuid selliselt, et see ka sajandite pärast tooks vaataja silme ette, mida meie rahvas selles sõjas läbi elas ja kannatama pidi, pakub tohutuid võimalusi skulptoritele.
Kas maksumaksja raha on mõtet kulutada sellise grandioosse ja muidugi väga kuluka memoriaali püstitamisele? Kas mineviku meenutamise asemel poleks otstarbekam kulutada raha parema tuleviku loomisele?
Kuid sellise memoriaali mõju ulatub meist kaugemale. See haarab meie maa kaitsmisele kaasa ka meid uudistama sõitnud ükskõikse võõra. Sellele kaunile ja võimsale memoriaalile ei heida turist pilku mitte ainult möödasõidul läbi autoakna, vaid ta sõidab seda vaatama kui kunstiteost. Kunstiteosel on aga võime panna vaatajat kaasa elama sellele, mida kunstnik on öelda tahtnud. Neid skulptuurgruppe vaadates süveneb võõras tahes-tahtmatult meie probleemidesse. Oma silm on kuningas ja nüüd saab ta palju paremini aru meist, sellest, mida tähendab väikerahva elu suure, võimsa ja julma naabri kõrval ja sellest, kui vajalik on meile vabadus. Iga võõra vaatajaga oleme võitnud omale liitlase, kes viib siit saadud tõdemuse kaasa sinna, kust ta on tulnud.
Midagi hoopis muud kui memoriaal hukkunutele, on aga Vabadussammas.
“Vabadussammas hakkab tähistama Vabadussõja võitu” (EPL 12.okt.).
Kahtlematult võlgneme oma vabaduse eest tänu neile, kes selle eest on võidelnud, kes relvaga, kes sõnaga. Aga vale pole ka öelda, et meie priius on taeva kingitus. Tänu taevale õnnestus meil priiks saada ja tänutäheks Vabadussamba püstitamist paljuks pidada küll ei saa. See monument, ei pea enam meenutama sõdurit, kindralit ega diplomaati, vaid olema Vabaduse sümbol.
Tavaliselt kasutatavaks vabaduse sümboliks on mõni folkloorist pärit kangelane. Kas ka meie Kalevipoeg, selles võib meie rahvuseepost lugenul ka mõningaid kahtlusi tekkida.
Taasiseseisvumisel otsiti meie vabadusele uusi sümboleid ja leiti selleks sobivaks suitsupääsuke ja rukkilill. Muidugi võib sümboli tähenduse omistada ükskõik millisele kujundile. Parem oleks aga, kui sümbolil mõistega, mida ta sümboliseerib, ka mingi loogiline seos oleks. Nii suitsupääsuke kui ka rukkilill on ilusad ja dekoratiivsel otstarbel kasutatavad ükskõik kus. Kuigi nad meile, põhjamaalastele, on kindlasti sobivamad kui lõvid, pole ka nemad sisuliselt just kõige õnnestunum valik – suitsupääsuke lendab siit minema, kui tal siin külm hakkab – ubi bene, ibi patria, rukkilill on aga ülemaailmselt levinud ilus umbrohi leivavilja põllul.
Ka mõõgaga tavatsetakse Vabadust seostada. Üldreeglina tuleb ju vabadus kätte võidelda ja mõõk on võitluse sümbol. Miks peab aga olema sümboliks vahend, millega eesmärk saavutatakse ja mitte eesmärk ise?
Mille materiaalsega on abstraktne mõiste Vabadus seostunud juba selle mõiste kujunemise algusest alates? Nii kaua kui eksisteerib paikseks muutunud inimkond, on inimese vabadus tähendanud õigust ise süüa seda, mida ise oled külvanud, lõiganud ja küpsetanud – vabadus on oma leib!
Meie, põhjamaalaste leivavili on rukis. Rukis on vili, mis mäletamatutest aegadest peale on meie maa elanikke toitnud ja on meie olemasoluga lahutamatult seotud. Lainetav, kuldkollane rukkipõld kuulub Eesti talu juurde. Sale ja sihvakas, meie maal aretatud Sangaste rukki kuldkollane pea ei jää ilu poolest maha rukkilillest. See, looduse poolt loodud dekoratiivne kunstiteos, on Vabaduse sümbolina kasutamiseks sobiv nii vormilt kui sisult, nii stiliseeritult kui naturaalselt, nii tasapinnalises kui ruumilises kunstis. Lisaks sellele, et see konkreetne ese annab ennast hästi seostada abstraktse mõistega Vabadus, annab see ka suurepärase võimaluse Vabadust skulptuurselt või arhitektuurselt väljendada. Mis võiks olla veel kaunim, kui sale, kõrgusesse pürgiv, rukkipea kujuline Vabadussammas?
(järgneb)