Kommentaar: Priius kallis anne, taeva kingitus (3)
05 Nov 2004 Olaf Imelik
Vabadussamba koht ei ole kaunis linnalähedases kohas nagu hukkunute memoriaalil. Vabadus – ja nii ka Vabadussammas – on keskpunkt, mille ümber elu keerleb. Vabadussammas peab olema kesklinnas, kus ta alati on silme ees meil endil ja ka kõigil neil, kes meie hulgas elavad või meile külla on sõitnud.
Praeguse Tallinna keskmeks on Vabaduse väljak ja seal on ka koht Vabadussambale. Mitte aga keset platsi, kus kunagi paiknes vallutaja tsaar Peeter I kuju. Ei pea meie Vabaduse sümbol paiknema kesk ilmetut asfalti, liiklejail jalus ja nähtav ainult sellest möödakäijaile. Paraadide jaoks justnagu loodud Vabaduse väljakut poleks aga kuigi mõistlik muuta õitsvaks lilleaiaks.
Ma ei tea pealinna, millel keskväljaku kõrval oleks selline, lausa fantastiliselt sobiv koht monumendile, nagu seda on Harjumägi Tallinnas!
Kuhu monument Harjumäel paigutada, oleneb mõõtmetest, mida sellele monumendile sobivaks peetakse. Kui see oleks umbes sellise suurusega nagu Riia elegantselt sale Vabadussammas, võiks selle koht olla Harjumäe nõlval.
Kuid on ka teine võimalus, kus monument mitte ainult ei tuletaks meile meelde, et oleme vabad ja võimaldaks monumendile paraadide ajal pärgi panna, vaid millel ühtlasi oleks ka meie vabadust kaitsva bastioni funktsioon.
Miks mitte võtta eeskuju Ameerika Vabadussambast? Miks mitte püstitada Harjumäe tippu, seal kasvavate vanade pärnade vahele sale, rukkipea kujuline kõrgehitis? Kõrgehitis, mille tipus olevalt vaateplatvormilt avaneks vaade üle maa ja mere, kust vabaduse pilve piirilt alla vaadates oleks näha kunagiste ristirüütlite võimu sümbol Pikk Hermann, ja mitte ainult meie ihu, vaid ka hinge vallutada ihanud vene õigeusu katedraal?
Kui niisugune Vabadussammas püstitada, peab see olema mitte ainult selline, mida Tallinnat külastav inimene möödaminnes imetledes vaatab, vaid selline, mida vaatama ta Tallinna sõidab! Millised suurepärased võimalused pakuks arhitektidele võtta ehitise välisilme aluseks rukkipea arhitektuur!
Tallinn on ilus linn. Aga ilusaid linnu on palju. Eitamata meie unikaalse vanalinna kaunidust ja kultuuriloolist väärtust – miks peab meie linna peamine atraktsioon olema saksa kultuuri relikt keskajast? Olgu kesklinna majad nii kauniks remonditud nagu need on – nendes turistile midagi uut ja huvipakkuvat küll ei leidu. Rääkimata klaasist ja plastikust, odavalt moodsatest import-arhitektuuriga kõrgehitistest. Eksponeerigem kord ometi ka seda, mis on kaasaegne, kuid rahvuslikult omapärane, mis on üdini meie endi oma!
Kas see rikuks Tallinna kaunist meresiluetti, kui sellesse tekiks uus tipp? Ega see siluett niigi enam muinasjutulist keskaega ei meenuta. Midagi pole igavene ja kaunitele dekoratiivsetele kirikutornidele on juba lisandunud vaieldavalt kaunite kõrghoonete rägastik. Kas aga tekkiva uue kolmnurga – Pikk Hermann – vene katedraal – Vabadussammas – uus, kõrgeim tipp seda siluetti rikuks või rikastaks, on veel küsimus.
Selline grandioosne ehitus oleks meie ülimalt piiratud majanduslike võimaluste juures liiga kallis? Jumal hoidku – riik ei suuda ühte tornmaja ehitada! Võimalus seda püstitada ei olene mitte rahast, vaid tahtmisest, oleneb sellest, kui kalliks keegi priiust peab.
Kuid selline suurejooneline monument vabadusele poleks sugugi ainult maksumaksja raha kulutamine, vaid see oleks väga tulutoov investeering. Ja seda mitmes mõttes.
Meie majanduses peetakse üheks oluliseks tuluallikaks turismi. Turiste võlub meie keskaegne vanalinn, meie kaunis loodus ja mingil määral ka meie ise. Milliseks magnetiks võiks aga olla selline unikaalne kunstiteos, pilvelõhkujate ja vabadussammaste armaadas seniolematu, kogu linna valitsev Vabadussammas-torn-pilvelõhkuja-rukkipea!
Endastmõistetavalt oleksid selle Vabadussamba üdiks tema paljudel korrustel paiknevad muuseumid, kunstigaleriid, muusikasaalid, ajaviite- ja puhkeruumid. Nendest tulenev kasum poleks aga kaugeltki ainult majandusnäitajatega hinnatav.
Kõik neile korrustele paigutatu annaks külastajale ülevaate Eestist ja eestlastest kaugete aegade hämarusest kuni tänapäevani välja. Külastaja leiaks sealt kõike, mis teda huvitab – ajalugu, kultuuri, loodust. Olulisem on aga, et see, mida ta sealt leiab, hakkab teda huvitama.
See on maksev nii lõbusõidu turistide, meid külastavate poliitikute kui ka meie endi suhtes.
Selline Vabadussammas-muuseum võtaks ära vajaduse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu auditooriumides ja kuluaarides tüütuseni selgitada, kes me oleme, miks me peame oma vabadust kalliks ja miks me ei saa nõus olla sellega, kui keegi jälle meie arvel Venemaale silmi teeb. Kas poleks siin käinud Europarlamendi presidendile sellise Vabadussamba külastus jätnud Eestist sügavama mulje kui vastuvõtt Kadriorus ja jutuajamine meie presidendiga? Võime olla kindlad, et kui ta peale meid ja meie maad tutvustavaid korruseid oleks näinud keldrikorrusel paiknevat okupatsioonimuuseumi, oleks ta tulevikus oma deklaratiivsete lausetega europarlamendi üllaste põhimõtete ühetaolisest rakendamisest kõigis Euroopa riikides olnud ettevaatlikum.
Selline Vabadussammas-muuseum aitab võõrale selgitada, mida tähendab vabadus siin, Euroopa Liidu idapiiril.
Kuid sama palju või veelgi rohkem, on sellisesse meeliköitvasse rukkipeasse istutatud minevik-olevik oluline meile endale.
Kui palju me loeme-kuuleme hädaldavat lobisemist Eestisse koloniseeritud elanikkonna integreerimise mannetutest tulemustest. Kuidas ja kui tulemusrikkalt meid endid integreeritakse, seda me selle heietamise varjus vaevalt märkame. Kui aga meie rahvuslikkuse talad pehkivad, variseb kokku neile tuginev rahvusriik. Et me ei pehkiks, selleks on vaja tunda iseennast, selleks on vaja ärgata poolesajandilisest varjusurmast, on vaja sellist ärkamisaega nagu oli 19. sajandi teisel poolel.
Mis on sellel ühist Vabadussambaga? Kes me oleme, seda õpivad lapsed koolis ja muuseumid on avatud kõigile asjast huvitatutele.
Igasuguste mõttetute või tendentslike rahvaküsitluste asemel võiks ju korraldada küsitluse selgitamaks, kui palju meie rahvas iseendast teab ja kui paljud on neis üle maa hajutatud muuseumides käinud.
Kui kõik meie maa ja rahvaga seonduv oleks koondatud Vabadussambasse, ehitisse, mis juba ise äratab uhkust ja kutsub ennast vaatama, kaotaks selline küsitlus mõtte. Emotsioon on see, mis sütitab huvi ja aktiviseerib mõistuse! Lapsed, kes on kooliekskursiooniga toodud vaatama seda uhkustäratavat, võimsat, rukkipeakujulist obeliski kõrgehitist-Vabadussammast ja sellesse paigutatud ahvatlevalt kirjut teadmiste varasalve, viivad kaasa unustamatu elamuse. Sellest jäänud jälg määrab mõtteviisi kogu eluks. Meie riigikaitsele on see kindlamaks aluseks kui mõni rahvusvaheline leping ükskõik kui vägeva organisatsiooniga.
Harjumäe maa-aluse Rootsi ja Ingeri bastioni kõrval oleks see taeva poole sirutuv rukkipea Eesti bastioniks! Kui sellist, meid nii väljast kui seest kaitsvat bastioni ei hakata püstitama kohe, siis jääbki see püstitamata. Võib-olla aga ka vabadus püsimata…
__
[i]*Ubi bene, ibi patria ld.k. – kus on parem, seal on kodumaa
Märkmed: