Roomlaste vanasõnal – „tilk uuristab kivi“ (gutta cavat lapidem) on tavaliselt positiivne tähendus, aga seda võib tõlgendada ka negatiivselt. Tuntuim on Goebbelsile omistatud väide: kui korrata mõnda valet järjekindlalt ja tihti, siis hakatakse seda uskuma. Tõdemus, mida kasutatakse eduga poliitilises propagandas, vastaste mustamiseks ja oma panuse esiletõstmiseks.

Nõukogude ajal kuulus see ajupesu juurde ja seda kasutati ka ajaloo tõlgendamisel. Eesti Vabariik oli selle kohaselt nurisünnitus, kodanlik diktatuur, mille õige koht olnuks Venemaa ehk N. Liidu rüppes. Sellepärast mõisteti Eesti juhtkonna üle kohut paragrahvide alusel, mis rääkisid nõukogudevastasest tegevusest ehk nn. reetmisest.

See hoiak on pärast taasvabanemist näiliselt muutunud, tegelikult jätkub aga endise Eesti Vabariigi mahategemine. Selle viimane juhtkond kannab jätkuvalt reeturite silti, ainult vastupidise templiga – nõukogude-vastane tegevus om asendunud Eesti-vastasega. Samal ajal jätkatakse vabaduskivi uuristamist, üha positiivsemalt hinnates vahepealset kuulumist N. Liidu ehk Venemaa külge. Venelaste arvates on Eesti nagunii nende põlisala. Sellele viitab viisakalt ka Tartu ülikooli emeriitprofessor Sergei Issakov oma venekeelses teoses „Tuhandeaastane teekond. Venelased Eestis“, milles ta katsub näidata, et Eesti venelastel on seljataga 1000-aastane oma subkultuuri tekkimise ajalugu (Eesti Ekspress 8.03.2009). Selle kohta on üks kauge näide. 1561. a. saatis Taani Moskvasse piiriküsimusi lahendama Saaremaa asehalduri Dietrich Behri, kelle reisikirjeldust Taani Riigiarhiivis minu teada pole kasutanud ükski ajaloolane. Selle kohaselt väitis Ivan Julm, et kogu Liivimaa on juba tema esivanemate ajast saadik kuulunud venelastele, mis seisvat koguni ühes taani kosmograafias. Tüüpiline vale, mis on aastasadade jooksul kinnistunud.

Jätkuvalt tilgutatakse väiteid, et venelased olevat toonud eestlastele kultuuri, mille näiteks tuuakse mõned arvatavasti vene keelest laenatud sõnad. Nende hulgas on esirinnas „raamat“, mis pärinevat venekeelsest, omakorda kreeka keelest laenatud sõnast ”gramota” (dokument). Eesti keelt pole siiski kirjutatud kirillitsas, vaid selle kirjakeelele panid aluse venelaste põlisala „ebaseaduslikult okupeerinud“ Rootsi ajal saksa tähti kasutanud pastorid. Eks pikapeale oleks N. Liidu koosseisus seda viga ka parandatud, nagu taheti teha leedu keelega. See on olnud paljude Venemaa vähemusrahvuste keelte saatus.

Kuna Venemaa on ilmselt tunnistanud otserünnaku lootusetuks, on ta abijõudeks mobiliseerinud ka soomlasi. Nende hulgas on ajakirjanikke, näiteks eestlaste aluspesu uurija Sami Lotila, kelle arvamuse järgi elab vähemalt 2/3 eestlastest arengu- ja kultuuripeetuses. Venelased ja nende aluspesu teda ei huvita. Teda lugedes meenub eestlaste iseloomustus 19. saj. ilmunud saksa Meyeri vestlusleksikonis, kust ta võiks saada lisainspiratsiooni – näiteks, et eestlastel on pikad käed ja lühikesed jalad. Orjarahvas ikkagi!

Teine Eestis elav ajakirjanik Leena Hietanen on laiahaardelisem. Tema meelest kohaldatakse Eesti kodakondsusepoliitikat venelaste suhtes apartheidile sarnase survepoliitikaga, mille seadustamiseks kasutatakse müüti Eesti okupeerimisest. Ka venelaste teenistuses olev Helsingi ülikooli dotsent Johan Bäckman arvab, et seda müüti kasutatakse venelaste diskrimineerimiseks.

Tilgutajate trumbiks on ajaloolane Martti Turttola, kelle väiteid edastatakse Eesti meedias ilma vajaliku analüüsita. Tema viimast panust, eesti keelde tõlgitud teost „Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940“ iseloomustab ajaloolane Heino Arumäe oma põhjalikus retsensioonis kui „Üks vägagi piinlik lugu“ (Tuna 2008/4). Eestis kutsuvad need tegelased esile vahel koguni ülearuseid paanikaga sarnanevaid reaktsioone. Soomes hinnatakse aga kõrgemalt Seppo Zetterbergi Eesti ajalugu ja Sofi Oksaneni ning Imbi Paju panust.

Tilgutid on esindatud ka Eesti meedias. Mitte ainult venekeelsed võrgulehed ja seal kommenteerivad mõjuagendid, vaid ka need, kes püüavad suu kinni panna igal venelasel, kes üritab asjalikumalt neid müüte kummutada. Eestikeelses ajakirjanduses on parim tilguti Keskerakonna häälekandja Kesknädal, kus sõnavabaduse tähe all avaldatakse soomlastest tilgutajate kirjutusi. Sama märgi all pole aga veel julgust esitada venepoolset Eesti-vaenulikku propagandat. Sobivad paremini sellised nagu Hietanen ja Bäckman – ikkagi vabast ühiskonnast pärit „mõtlejad“! Lugejakirjade osas saavad sõna ka endise süsteemi esindajad, siiski ettevaatlikult: taasvabanemine on hea, aga „nõukaaeg“ parem!

Märkmed: