Juba nädalaid on Poolas olnud päevakorras küsimus, kuidas ümber käia kommunistliku rezhiimi julgeolekuameti (Sluzba Bezpieczenstwa) aktidega. Esile on tõusnud ka arutelu, kas ajakirjanikel on üldse õigus sekkuda poliitikasse või mitte.
Hiljuti avaldas ajaleht Gazeta Wayborcza artikli selle kohta, et meediaesindajad laenutavad käest-kätte ca 240.000 endise julgeolekutöötaja nimekirja. Publitsist Bronislaw Wildstein tunnistas, et oli võtnud nimekirja Rahvuslike Mälestuste Instituudi (Instytut Pamiêci Narodowej IPN) lugemissaali arvutist, kopeerinud selle ja jaganud seda ka kolleegidele.
IPN on institutsioon, kus lahatakse riigi kommunistlikku minevikku analoogiliselt Saksamaal Stasi-arhiivide ehk nn. Birthler-ametkonnaga, kus iga kodanik võib teha avalduse tema kohta käivate aktidega tutvumiseks. Toimikutes sisaldub tavaliselt kogu info, mida julgeolekuteenistus inimese kohta on kogunud ning seal on ka märgitud, kes tema järele nuhkis. Kommunistliku korra lõppedes ei ole Poolas, vastupidiselt Saksamaale, diktatuuri täitevorganina töötanud julgeolekuteenistuse ajaloo läbitöötamine tahtnud kuidagi tuult purjedesse võtta. Nüüd võib lõpuks igaüks selgitada, kes punase rezhiimi ajal tegeles nuhkimise ja ülesandmisega. Nimekirjast ei ole aga võimalik välja lugeda, kes oli ohver ja kes julgeolekuorgani töötaja. Nii juhtus Poola salateenistuse praeguse ülema Marek Dukaczewskiga, kelle nimi seal samuti seisab. Kohe hakkas ta oma süütust tõestama, öeldes, et riigis on vähemalt 67 sama nimega kodanikku. Aktide kättesaamine võtab ka tihtilugu aega terve kuu ja enamgi — üks tähtsamaid opositsioonipoliitikuid Jan Rokita oli sunnitud oma toimikuga tutvumist ootama mitmeid aastaid.
Veel kaks nädalat tagasi töötas 53-aastane ametiühingu „Solidaarsus“ aktivist Wildstein konservatiivse ajalehe Rzeczpospolita reporterina, kuid peale nimekirjade avaldamist teatas peatoimetaja Grzegorz Gauden, et ta ei näe koostööks enam mingeid võimalusi. Ajalehes ilmunud kommentaaris põhjendas sheff Wildsteini päevapealt vallandamist järgmiselt: „Ajakirjandus ei tee poliitikat.“ Ometigi oli just Rzeczpospolita olnud varem see väljaanne, kus nõuti kommunismiaegsete agentide nimede avaldamist. Nüüd esindas peatoimetaja, kes on mh. Poola presidendi Aleksander Kwasniewski vana hea tuttav, aga arvamust, et Wildstein rikkus toimetuse „ajakirjanduseetika“ reegleid, millised keelavad ajakirjandustöö ühendamist poliitikaga. See vallandas Poolas uue arutelu selle üle, kus siis ikkagi kulgeb piir poliitika ja ajakirjanduse vahel. Ajal, mil konservatiivne ajakiri Wprost kahetseb, et ei saanud ruumipuuduse tõttu nimekirja avaldada, nimetab liberaalne Gazeta Wyborcza Wildsteini tegu barbaarsuseks. Pea kogu meedia on aga arvamusel, et neil on ühiskonnas valvefunktsioon ning viimaste aastate paljud skandaalid ja afäärid on tulnud avalikuks ja jõudnud kohtu ette just tänu uurivale ajakirjandusele.
Wildsteini kommunismivastane tegevus on seotud ka ka isiklike põhjustega. 1977. a. mõrvas Krakovis Poola KGB oletatavasti tema lähima sõbra Stanislaw Pyjasi. Ametlikku selgitust, et Pyjas olevat trepist alla kukkunud, ei usu keegi, kirjutab Praha ajaleht Prager Zeitung.
Alates 1999. aastast kehtib Poolas seadus, mille kohaselt peavad riigi kõrgetele postidele kandideerivad kodanikud eelnevalt oma allkirjaga kinnitama, et nad ei ole töötanud varem julgeolekuteenistuses või sõjaväeluures. Kes ausalt oma kunagised patud üles tunnistab, seda ei karistata. Kui aga selgub, et tegemist on suisa oma mineviku varjamisega, ei tohi see isik 10 aastat poliitika valdkonnas töötada. Sellest hoolimata pääsesid paljud postkommunistlikud funktsionäärid vabade valimistega uuesti poliitilistele võtmepositsioonidele. Just sel põhjusel ollakse Poolas skeptilised selles suhtes, et „Wildsteini nimekirja“ avaldamine mingeid muutusi toob. Poolas ei toimu, nagu näiteks Saksamaal, avalikus teenistuses töötavate ametnike kontrollimist. Ei ole ju ka kaua sellest, kui selgus, et Poola parlamendi president, endine kommunist Sejm-Marschall Oleksy on enda kohta andnud valeandmeid, mistõttu ta oli sunnitud oma ametist tagasi astuma.
Kõnealuse debati ainuke positiivne pool on see, et peaminister Marek Belka lubas IPN-le suurema eelarve. IPN juhatus otsustas nimekirja tulevikus ka täiendada, nii et materjal ei sisaldaks mitte ainult julgeolekuametnike, vaid ka ohvrite nimesid. Juhatuse pressiteates toonitatakse, et ehkki instituut kritiseerib nimekirja näppamist, ei ole see kriminaalselt karistatav tegu.
Slovakkias teatakse, et praegune NATO parlamentaarne juhtiv kaastöötaja Jozef Banas töötas varem Tshehhoslovakkia Välisministeeriumi pressiosakonnas ja spioneeris välismaiste ajakirjanike tegemisi. Teda pole tänaseni kõigutanud nõuded tagasiastumisest. Hiljuti selgus samuti, et Leedu välisminister Antanas Valionis on olnud KGB reservi nimekirjas. „Kui see on probleemiks, siis astun ma tagasi,“ ütles Valionis emotsioonitult ning tundub, et tema enda jaoks ei paista see olevat mingisugune probleem.
Läti Parlament otsustas KGB arhiivid avada eelmisel aastal ja Eestis saab avalduse alusel aktidega tutvuda Tõnismäe Rahvusarhiivis.