VAINO KALLAS, Pärnu
Narva hävitamine
Esimene suurem Punaarmee õhurünnak Narvale toimus märtsis 1942 ja järgmine sama aasta oktoobris. 1943. a. need jätkusid, kui 14. jaanuaril pommitati Narvat 12 tundi järjest. Kokku toimus aastatel 1942–1944 Narva linnale 23 õhurünnakut.
Korduvate õhurünnakute tõttu Narvale alustas saksa rindejuhatus 25. jaanuaril 1944 linnaelanike evakueerimist. Linn jäi inimtühjaks.
Veebruaris 1944 jätkusid lahingud Narva rindel. Kui nähti, et kõigile pingutustele vaatamata linna kätte ei saada, võttis Nõukogude armee kasutusele igivana taktika – kui linn ei alistu, tuleb see hävitada. Narva hävitamisest võtsid osa ka Eesti rahvuskorpuse kahurvägi ja miinipildujad.
6. märtsi õhtul algas Narvale 11 tundi kestnud õhurünnak. Umbes 200 nõukogude pommitajat heitsid sel ööl alla ca 3600 süüte- ja lõhkepommi. 9. märtsi hommikuks oli Narvast järel vaid suitsev varemete hunnik. Linnas asunud 3550 kivihoonest oli hiljem võimalik taastada elamiskõlbulikuks vaid 198. Hävinud olid kõik ajaloolised hooned: raekoda, iidne börsihoone, kaalukoda, Peeter Suure muuseum ja paljud teised sajanditevanused hooned.
Hiljem ajasid nõukogude võimud Narva linna purustamise sakslaste süüks. Nagu nõukogude propagandal kombeks, tehti seda maailma üldsusele puru silma ajamiseks. Veelgi enam. Narva varemeid pildistati. Fotod koondati kahte suurde albumisse ja esitati süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtule.
Narva varemeid pommitati ka 17. ja 19. märtsil ning 25. juulil 1944.
Terrorirünnak Tallinnale
1944. a. 9. märtsi õhtul algas suur õhurünnak Tallinnale. Alates 1942. aastast oli toimunud juba 16 väiksemat õhurünnakut. Seekordse pommitamise tulemusel hävis aga kolmandik Eesti pealinnast ja ligi 50% selle elamispinnast.
Esimene rünnak algas õhtul kell 19.45, kell 1 öösel algas teine laine, pommisadu kestis kuni poole neljani hommikul. Õhurünnaku mõlemast lainest võttis osa umbes 300 venelaste pommilennukit. Linnale heideti suurel hulgal süüte-, lõhke- ja fosforpomme. Hukkus 463 ja haavata sai 659 Tallinna elanikku. Hävis 4073 elamut ja ca 20.000 inimest jäi peavarjuta. Surma sai 50 sõjaväelast ja 121 vene sõjavangi.
Pommitamise tulemusel hävis palju ajaloolisi hooneid ja kultuurimälestisi, sh Estonia teatrihoone, Raekoja platsil olnud Vaekoda ja Niguliste kirik. Tugevasti sai kannatada Raekoda.
On ilmne, et kultuuri- ja ühiskondlike hoonete pommitamine oli sihipärane, kuna Tallinnas arvati olevat palju saksa sõjaväge. Saksa relvajõud selle pommitamisega aga nimetamisväärset kahju ei saanud ja nii oli see kättemaks eesti rahvale, mille käigus hävitati nende elamud ja vara.
9. märtsi pommitamisel oli üsna palju neid viisnurkadega lennukeid, mis Tallinna peale ei tulnudki. Seda mitte armastusest hansalinna vastu, vaid oma nahka säästes – peljati allatulistamist. Surmav last visati alla kümneid kilomeetreid enne sihtmärki. Nii summisid punakotkad pomme Kautla ümbruse metsadesse ja rabadesse, aga ka mujale.
Terrorirünnaku korraldajate sooviks oli rahva hulgas rahulolematuse ja paanika tekitamine ning soov rahvas nälga jätta. Valitses ju sel ajal Tallinnas suur toidupuudus. Tegelikult aga suurendas toimunud õhurünnak veelgi elanike viha vaenlase vastu.
Samal ajal kirjeldasid Nõukogude infoallikad toimunud terrorirünnakut kui „suurt võitu“ fashistliku saksa armee üle. Ei poolt sõnagi sellest, et hävitati kolmandik linna elamispinnast ja paljud ajaloolised kultuuriobjektid.
Venelased pommitasid Tallinna sõja ajal kokku 18 korral.
Õhurünnakud teistele Eesti linnadele
Tallinna ja Narva pommitamisega 1944. a. märtsis polnud õhurünnakud Eesti linnadele veel lõppenud. Rünnakute seerias oli järgmine Tartu. Tartut oli ka varem juba mitmel korral pommitatud.
26. märtsil 1944 algas esimene rünnakulaine Tartule umbes kella kuue paiku õhtul ja kestis ühtejärge neli tundi. Pärast paaritunnilist vaheaega algas teine laine, mis lõppes alles järgmise päeva varahommikul. Kuigi õhurünnakud Tartule koos vaheaegadega kestsid ühtekokku ligi 11 tundi, oli nende intensiivsus väiksem kui Narva ja Tallinna pommitamisel. Tallinnaga võrreldes oli ka inimohvreid vähem, kuna pärast Tallinna pommirünnakut oli suur hulk vanureid ja lapsi Tartust evakueeritud. Kuna linna hoonestus oli rohkem hajutatud kui Tallinnas, siis jäid tulekahjud enamasti lokaalseks ega kasvanud üleüldiseks tulemereks. Tartu pommitamise ajal sai surma ca 100 tsiviilisikut ja hävis umbes 80 elamut.
1944. a. toimusid venelaste õhurünnakud ka teistele Eesti linnadele. 6. märtsi hommikul lendasid Nõukogude lennukid üle Petseri linna ja heitsid pomme iidsele kloostrile. Kloostri pommitamisel ei saanud olla tegemist eksitusega, vaid sihipärase terroriaktiga, sest ajal, mil punakotkad kloostrile pomme heitsid, oli ilm päiksepaisteline ja selge ning nähtavus ülihea. 8. märtsil toimusid õhurünnakud Jõhvile ja Tapale. Mõlemas linnas puhkesid tulekahjud ja hävis hulk elamuid ning tööstushooneid.