Internetiportaalis Delfi ilmus 6. juulil Jevgeni Krishtafovitshi arvamuslugu „Kuidas radikaliseerida Eesti venelasi — Kremli retsept“, milles autor kinnitab, et Pronkssõduri-teemalised vaenulikud etteasted Tallinnas toimuvad Vene eriteenistuste teadmisel ja mahitusel. Sellekohaseid arvamusi on meedias esitatud varemgi, aga Krishtafovitsh toob oma kirjutises esile mitmeid uusi fakte ja tähelepanekuid ning tõmbab huvitavaid paralleele. Sama teemat käsitles ka kolumnist Eerik-Niiles Kross 26. juuni Eesti Päevalehes.
Alljärgnevas on püütud kõnealuseid artikleid mõnel määral refereerida ja nendest ajendatud mõtteid ritta seada.
„Öine vahtkond“ vahipostil
Ikka sagedamini vilksatab eesti ajakirjanduses venekeelne sõnapaar „Notshnoi dozor” (Öine vahtkond (ka valve, patrull)). Tegemist on Kremliga kontakte omavate vene noorte ühendusega, mille põhieesmärgiks näib olevat organiseerida aeg-ajalt Tallinnas pronkssõduri teemal vaenu õhutavaid väljaastumisi. Oma nime on see seltskond ilmselt laenanud hiljuti Venemaal linastunud samanimelise filmi pealkirjast.
Mai lõpul Euroopa Parlamendile saadetud läkituses teatab „Notshnoi dozor”, et nende eesmärgiks on „anda vastulöök Eesti rahvusradikaalidele, kes taotlevad Hitleri-vastase koalitsiooni sõjameestele pühendatud mälestusmärgi, pronkssõduri mahavõtmist Tallinnas” ning nad määratlevad end „ühiskondliku antifashistliku liikumisena”.
Niisiis on Pronkssõdur nende (ja eeldatavalt ka Kremli) jaoks tänuväärne vahend, mida saab oma suva järgi igal ajal kasutada ja millega manipuleerida.
Kremli KGB-likud ambitsioonid ja vene shovinistide kättemaks?
Krishtafovitshi kirjutist lugedes tekkis esmalt mõte: kas Kreml on äkki oma kavalate, KGB aegu meenutavate trikkide abil eesti meedia ja avalikkuse osavalt enda poolt üles seatud ideoloogilisse lõksu meelitanud? Ajal, mil Eesti politsei kulutab miljoneid kroone pronkssõduri valvamisele, hoitakse kõik kujuga seonduv pidevalt rahvusvahelise tähelepanu orbiidis. Iga turist kergitab imestunult kulmu, nähes pronkssõdurile osaks saavat eritähelepanu Eesti pealinna südames ja esitab selle kohta küsimusi.
Teiseks — oletades, et „Öine patrull“ on Moskva käepikendus Eestis, tekib loomulikult küsimus, miks on nende tegevus just nüüd nii aktiivseks muutunud? Teatavasti pole pronkssõdur ju midagi uut, see on Tõnismäel trooninud aastakümneid ja selle ümber on alati olnud teravaid lahkarvamusi.
Krishtafovitshi hinnangul on siin esmajoones tegemist venelaste kättemaksuga nende viimase aja aktsioonide ja operatsioonide piinlike läbikukkumiste eest. Meenutagem, et vene shovinistlikud erakonnad ei suutnud ületada valimiskünnist ei Riigikogu ega Tallinna volikogu valimistel. Nende hääl jäi liiga nõrgukeseks, õieti kuulmatuks.
Mida kujutab endast „putinjugend“?
Krishtafovitsh juhib oma kirjutises tähelepanu „Öise patrulli“ sidemetele Venemaal tegutseva Kremli-meelse noorteorganisatsiooniga „Nashi” (Meie (omad)), keda on hakatud nimetama nende lähedaste sidemete tõttu Kremli peremehega „putinjugendiks“. Just nende algatusel toimus Tallinnas 22. juunil nn küünalde protestiaktsioon Vabaduskella juures.
Kui see tõesti nii on, siis miks lastakse nende esindajatel, „öisel vahtkonnal“ üldse Tallinnas tegutseda? Krishtafovitshil on andmeid, et neofashistlik või neostalinistlik liikumine „Nashi“ saab head raha Kremli lähedal seisvatelt oligarhidelt tasuks nõukogude ideoloogia propageerimise eest mitte ainult Venemaal, vaid ka viimase naaberriikides. Nende aktiviseerumist on mh täheldatud demokraatia teele asunud Ukrainas ja Moldovas, ja nüüd siis ka Eestis.
Veel üks küsimus: kui nendel noortel nii selged sihid silma ees on, miks ei võitle nad siis Moskvas mõjujõudu koguvate neonatsidega, kes pidavat üksteist tervitama kurikuulsa käetõstmise ja sõnaga „Heil“? Aga ega siin polegi midagi imestada, sest suutis ju ka omaaegne Stalini totalitaarriik leida ühise keele natsi-Saksamaaga, kui jagati omavahel Euroopas mõjusfääre, kirjutab Krishtafovitsh.
„Putinjugend“ ja nende mõtteklaaslased peavad Stalini juhitud sõjalist ekspansiooni ja ka selle käigus korda saadetud kuritegusid kangelastegudeks; kõiki, kes teisiti arvavad, aga fashistideks. Siit saame järeldada, et stalinism on Moskvas kahjuks ikka veel kõrges hinnas ja jõus.
Ohtlik äärmuslus
Eerik-Niiles Kross meenutab, et Eesti ühiskond on oma seadusandja kaudu mõistnud hukka nii Saksamaa natsionaalsotsialistliku kui ka N Liidu kommunistliku rezhiimi ja nende poolt toimepandud kuriteod ning lisab, et neid rezhiime õigustavad liikumised on äärmuslikud. „Äärmuslusega äärmusluse esilekutsumine ongi aga üks neostalinistide või vähemalt nende taustajõudude eesmärke,“ kirjutab Kross, jätkates: „Sirbi vasara ja muude totalitarismisümbolitega vehkimine näitab, et pimedusega lööduid on murettekitavalt palju.“ Küsimus on muidugi diametraalselt erinevates ajaloolistes hinnangutes.
Kross arvab, et tõenäoliselt ei tea „Öine vahtkond” Eesti ajaloost suurt midagi, mistõttu riik võiks neile ehk pakkuda tasuta ajalootunde. Võib siiski arvata, et komsomoli-stiilis ajuloputuse läbinud „putinjugendi“ liikmed vaevalt sellelaadsetest tundidest huvituksid. Kui nad aga oma seisukohti muuta ei soovi ega kavatse, siis tuleks neisse suhtuda nagu ohtlikkusse äärmusrühmitusse, st mitte võimaldada neil provokaatoritel astuda dialoogi või veel hullem — füüsilistesse kokkupõrgetesse — ühiskonna põhivooludega. See oleks vesi nende veskile, kes vaba Eestit ikka veel vihkavad.
Kommentaar: Punasõdur kui Kremli kaart ja „putinjugend“
Arvamus
TRENDING
