Euroopa kommunismi kokkuvarisemisega taastati Baltikumis iseseisvus, mida me märgime tänu ja rõõmuga täna, 20 augustil. 1991.a. augustiputsh ei suutnud Nõukogude Liidu implosiooni peatada, ega demokraatia tagasitulekut. Siiski, ühes endise impeeriumi nurgas elab mutantkommunism edasi - Transnistrias.

Kui endises Jugoslaavias toimunu tõi maailma leksikoni igapäevase mõiste - etniline puhastamine - ühe etnose relvastatud katse täielikult hävitada teist - siis vaieldatavalt oli juba varem keelelise puhastamise mõiste olemas, kuigi seda selliselt ei nimetatud, seda N. Liidu ametliku keelepoliitika näol. Kui etnilist puhastamist on suudetud ajutiselt Euroopa mandril pidurdada, siis Aafrikas möllab karm inimvastane mõiste edasi. Keeleline puhastus on salakaval urgitsemine, viis, kuidas rahvuslikku identiteeti ja kultuuri kalevi alla suruda, asemele pannakse valitsejate keel. Tihti, nagu oli olukord Baltikumis, on valitseva keele valdajad vähemuses, emakeele rääkijad enamuses. Kui lisada veel tähestiku peale surumine, kirillitsa selmet ladina, siis on olemas olukord, mida Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) vähemusrahvaste peavolinik Rolf Ekeus nimetab Moldova Transnistria piirkonna probleemi hinnates linguistic cleansing'uks ehk keeleliseks puhastamiseks.

Moldova on ajalooliselt Euroopasse kuulunud. Maa-ala on valitsenud roomlased, slaavlased, galiitslased, türklased, ungarlased, Austria impeerium, venelased ja rumeenlased. Enne esimest ilmasõda tunti piirkonda Bukoviina ja Bessaraabia nime all, tsaari- ja keisririikide lagunemisel valisid bukoviinlased Rumeenia kuningriigiga ühinemise. Stalini ja Hitleri alatud salalepped viisid 1940. aastal Moldaavia NSV kunstliku loomiseni. Seal, nagu mujalgi, pani NSV Liit toime massilisi tapmisi, küüditamisi ja muid põliselanikkonnavastaseid kuritegusid.

Augustiputsh ebaõnnestus kõikjal peale Transnistria, kus KGB ja vene sõjaväelased säilitasid kohaliku võimu. Seda võimu on nad karmi käega hoidnud, pidades suur-slaavi shovinismi põhimõtetest kinni. Tänased Transnistria valitsejad on need samad endised sovjetid, kes võõrustavad vene väeüksusi ja tegelevad salakauba vedamisega ning relvakaubitsemisega. Lääne võimud pole viitsinud sekkuda, endine punakaader valitseb, Venemaa vaikse toetusega. Viimastel aastatel on Transnistria võimumehed agaramalt nõudnud sõna- ja võimuõigust Moldova keskvalitsuselt - ja Moskva kui vahendaja tahab näha, et piirkonnast saab ametlikult protektoraat. Omakorda tekitaks see laienenud Euroopa Liidule arvukalt julgeolekuprobleeme, ning tänaseni pole suuremaid samme astutud, et tagada kohaliku demokraatia või inimõiguste arengut.

Ent mittemillegitegemine julgustab omavolivõimutsejaid - ja Ekeus kutsuti kohale, et tagada mingeid inimõigusi. Nimelt suleti võimuga juulikuus Transnistrias viimased kuus ladina tähestikku tarvitavat kohalikku Moldova kooli. See olevat vaid kooskõlas nurjunud augustiputshipäevist pärineva ladina tähestiku keeluga, mis alles nüüd selle sammuga on täielikuks saanud.

OSCE oma tarkuses kutsus Ekeuse kui vähemusrahvaste voliniku olukorda hindama. Kuid Ekeuse lahendada on olukord, mis ei tegele sugugi vähemusrahvastega, vaid hoopis vastaspidisega - moldovlased on Transnistria rahvastikus absoluutses enamuses, ukrainlased on järgmine rahvusgrupp, alles siis venelased. Kuid Transnistria võimumehed on peamiselt kõik venelased, ladvik on Venemaalt saabunud pärast kommunismikrahhi.

Nagu Jamestown Foundationi vanemteadur Vladimir Socor kirjutas Wall Street Journal Europe'is sel esmaspäeval, põlisrahva identiteedi mahasurumine on Transnistria venemeelsete võtmestrateegia. Tänapäeval - uskumatult - on N. Liidu aegne sovjetiseerimine intensiivsem, kui ta seda oli enne 1991. aastat. Denatsionaliseerimine, keeleline venestamine koolide, ametiasutuste, ajakirjanduse ja muu meedia läbi käib poliitiliste heidutuste kaudu. Nende kuue kooli mure, mida Ekeus loodab lahendada, on vaid köömes üldolukorda hinnates. Socor ei ole sugugi üllatunud, et kirillitsa viimane võit alles äratab unise lääne, et hakatakse aru saama, et viiakse läbi keeleline puhastamine.

Ning kuigi Euroopa Liit on hukka mõistnud Transnistrias toimunu, pole sõnavõttudele järgnenud konkreetseid samme. Võrreldav mitmeti äsja Sudaanist naasnud EL vaatlejategrupi hinnaguga, et genotsiidiks sealseid massimõrvu ei saa nimetada (ja seda öeldes kaasnes vaikne nõusolek mõrvaritele edasitegutsemiseks!).

Strasbourgis asuv Euroopa Inimõiguste Kohus on hukka mõistnud Transnistria võimumehed, leides, et nad pole muud, kui vene sõjaväe pikendus, keda toetab avalikult nii poliitiliselt kui militaarselt Moskva. Kokkuvõttes on piirkonna võimkond ebaseaduslik, illegaalselt võimu haaranud punt, keda suunatakse väljaspoolt. Selle järgi on nad rahvusvaheliste seaduste järgi võõrvõimu agendid. Lihtsamalt öeldes - okupandid.

Socor leiab, et Transnistria pakub mitmeti perversse õppetunni. Haarata relvadega võimu, valitseda sovjetliku politseinuiaga määratud hirmurezhiimi najal, toetudes võõrale armeele, samas avalikult ning jõhkralt taskuid vooderdada salakauba vedamisega ning relvakaubitsemisega, seda kõike käigus hoides enamuse õiguste mahasurumisega keele ja tähestiku keeluni välja - vahest ka üle piiri astudes ning sekkudes Abhaasia, Gruusia ja Osseetia siseasjadesse - ning siiski mõni naiivne Euroopa bürokraat on nõus neid kuulda võtma, soove rahuldama.

Absurdsustega harjuti N. Liidu ajal. Neil päevil aga, kui märgime oma rahva ja riigi taasiseseisvuspäeva on lausa uskumatu, et Transnistria taoline olukord võiks ikka kusagil - eriti Euroopas - eksisteerida. Ei saa kõrvale vaadata, ignoreerida põlisrahvavastaseid kuritegusid, rahvusliku identiteedi nurjatut nurka surumist, kampaaniat kustutada igapäevasest elust rahva keel ja tähestik. Mõtelgem, kui lihtne oleks olnud külma sõja pikkade aastakümnete jooksul käega lüüa, väikerahva eestlaste eest mitte enam võidelda. Sellist olukorda ei tohi OSCE ja Brüsseli bürokraadid lasta toimuda Transnistrias, samadel põhimõtetel.

Nagu Socor rõhutab, perversse õppetunni tulemus peaks olema see, et inimõiguste ja demokraatia küsimusi ei tohi eraldada konfliktide lahendamiste läbirääkimistelt, vaid need peavad saama oluliseks osaks kogu protsessis. Paraku on OSCE ja ka USA välisministeerium pidanud läbirääkimiste käigus inimõigusi vaid komplikatsiooniks, tulemuseks, et mini-diktaatorid Transnistrias ja nende Kremlis asuvad kaitsjad tegutsevad edasi omal volil.

Jah, kuue kooli sulgemine on pisike uudis, ladina tähestiku keeld ehk sama tähtsusetu neile, kes elavad mujal kui kagu-Euroopas. Ning ega Ekeus üksi olukorda ei muuda. Ajal, kui Euroopa Liit oma põhikirja koostamisega maadleb, peavad nii EL kui USA aru saama, et venelaste ajalooline huvisfääri kaitsmine ning laiendamine ei tunne reegleid, mida demokraatlikud riigid ise jälgivad. Transnistrias elab ja vohab punavõim jõudsalt, 13 aastat pärast kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemist.

Märkmed: