Sündmuste areng Venemaal, nii pahaendeline kui see ka näib, võib aidata meil lahendada küsimust, kas ajalugu on lõppenud või mitte.
See küsimus on nüüd 15 aastat kiusanud ajaloolasi ja filosoofe. Aastal 1990 tuli ajaloofilosoof Francis Fukuyama välja väitega, et pärast Berliini müüri kokkuvarisemist (1989) ja külma sõja lõppu on ajalugu oma ülesande täitnud. Et ei ole enam tulemas uusi etappe ajaloosündmuste käigus, sest see on viimseni ammendanud oma arenguvõimalused, nagu seda juba 200 aastat tagasi ennustas saksa filosoof Georg Fr.W. Hegel (1770-1831).
Mida näitavad aga sündmused Venemaal? Laskem kõnelda Hegelil endal, kasutades vene ajalugu konkreetse näitena.
Hegeli mudeli järgi toimub ajaloosündmuste lahtirullumine kolm neljandikku taktis nagu Mozarti menuett või viini valss. Meie näites on takti esimeseks löögiks (Hegeli järgi: Teesiks) Vene Veebruarirevolutsioon ja Kerenski ajutise valitsuse valjakuulutamine a. 1917. Takti teiseks löögiks (Hegeli Antiteesiks) oli Kerenski kukutamine bolshevike poolt sama aasta sügisel ehk nn. Oktoobripööre. Ja kolmandaks löögiks (Hegeli Sünteesiks) sai Stalini rezhiim, mis 1930. aastail ühendas „nõukogude“ (sovjettide) võimu Lenini terrorismiga „proletariaadi diktatuuri“ nime all. Seega sai tegelikus elus tõeks Hegeli teoreetiline „menuett“: Tees+ Antitees=Süntees (mida ta ise nimetas „trantsendentaalseks dialektikaks“).
Nagu teame, jooksis Stalini rezhiim 1980. aastail päästmatusse ummikusse ehk. nn. „stagnasse“ ja kutsus välja Gorbatshovi luhtunud „perestroika“ — katse kommunismi reformeerida. Siin toimis stalinism niisiis kui Tees, ja „perestroika“ kui Antitees. Sünteesiks sai N. Liidu lagunemine ja demokraatliku Vene Föderatsiooni väljakuulutamine 1991. Fukuyama ütles, et seega saavutas Lääne tsivilisatsioon lõpliku võidu kommunismi üle ja ajalugu lõppes.
Kolumnist Jonah Goldberg kommenteerib Fukuyama vaateid Washington Times’is järgmiselt: „(Oma essees) „The End of History“ (1990) väitis Fukuyama, et Berliini müüri varing signaliseeris ajaloo lõppu. See oli Hegeli väide, et inimkond on aastatuhandeid püüdnud jõuda selgusele selles, kuidas ühiskonda organiseerida ja mis on see jõud, mis ajendab ajaloo arengut. Vastus on — liberaalne demokraatia ühes oma paljudest avaldusvormidest. See otsustas võitluse. See oli ajaloo lõpp.“ (WT, 18. jaan.)
Kuid tagasi Venemaa juurde. Fukuyama järgi pidanuks Vene Föderatsiooni väljakuulutamine a. 1991 tähistama uut sünteesi, „liberaalset demaokraatiat ühes tema paljudest avaldusvormidest“. Kuid seda Venemaad ei ole enam. On küll Vladimir Putini Venemaa, kuid see näib olevat niisama umbejooksnud, kui oli Brezhnevi „stagna“ ja sellel ei ole ei rahvusvahelist respekti ega sisemaist kasvupotentsiaali.
Viimase nelja aasta jooksul on Putin oma vastaseid vangistanud, pagendanud, mõne võibolla koguni mõrvanud; majanduse erasektorit (ms. vene suurima naftakontserni) pettusega riigistanud, duuma valimistel põhiseadust rikkunud, piirkondlike omavalitsuste autonoomia hävitanud ja agressiivselt sekkunud naaberrahvaste nagu Balti riikide ja Ukraina siseasjusse. Moskva Carnegie sihtasutuse teadur Masha Lipman kirjutab Washington Post’is: „Putini administratsioon ei suuda võita respekti maailmafoorumil ega kindlustada stabiilset majanduskasvu kodumaal — kuid ta võib oma sisemaiseid vastaseid vangi panna. Putini rezhiim põhineb peaasjalikult korrumpeerunud bürokraatidel, kes ei söanda vallandada mingit massiivset repressiooni, teades, et nad võivad ise omakorda selle ohvriks langeda .... Risk, et Venemaa on libastumas inetusse survepoliitika tsüklisse, suureneb ning ei saa välistada võimalust, et inimesi hakatakse arreteerima ja vangistama vaid oma erimeelsuse või protesti avaldamise pärast.“ (WP, 18. jaan.)
Meenub igivana anekdoot välismaa reporterist, kes küsib Stalinilt: „Aga kus on teie vastasrind?“ — „Meil ei ole vastasrinda. Kõik on kas välismaal või vangis,“ vastab Stalin uhkelt. Selline olukord ei saa vist küll kuidagi olla see, mida prof. Fukuyama mõtles ajaloo lõpu all — „liberaalne demokraatia ühes tema paljudest avaldusvormidest“. Pigemini tähistab see Putini Venemaa retro-arengut tagasi saja aasta võrra — selle punktini, kust Putini esimene eelkäija, KGB (algul Tshekaa) looja Felix Dzerzhinski, alustas tõsise nõukoguliku terrorirezhiimi ülesehitamist.
Niisiis võib vene demokraatia ajalugu jalle otsast alata — kolm neljandikku taktis nagu Hegeli „menuett“. Ei. Ajalugu ei ole lõppenud.
Kommentaar: Putin, Fukuyama ja Hegel
Arvamus
TRENDING
