Venelaste geenides näib pesitsevat mingi ürgne tung oma riigijuhti või ka mõnda teist ebatavaliste võimetega inimest (meenutagem näiteks Peeter I, poolhullu Rasputinit, Leninit või Stalinit) kummardada, imetleda ja ülistada. Seda nähtust nimetatakse sealmail isikukultuseks. Kunagise NLKP esimese sekretäri Nikita Hrushtshovi valitsuse ajal üritati kõnealusele pahele igaveseks lõpp teha, mis siiski vaid osaliselt õnnestus. Brezhnevi päevil oli isikukultus taas platsis. Talle järgnenud riigijuhid polnud eriti säravad kujud või olid tipus üpris lühikest aega, mistõttu nende ülistamine jäi tagasihoidlikumaks.
Tänases Vene Föderatsioonis on aga imetlusobjekt jälle olemas president Vladimir Putini näol. Ja venelased on selle üle õnnelikud. Lugejad ehk märkasid meie eelmises lehes uudist, millest selgub, et Putini toetusprotsent ulatub kaasmaalaste hulgas 76-ni. Meenub, et viimastel valitsemiskuudel ei ulatunud tema eelkäija, Boris Jeltsini populaarsus isegi mitte 10%-ni.
Venelaste mesinädalad oma uue presidendiga pikenesid esialgu mesikuudeks ja nüüd juba aastateks. „Kui ma ainult leiaksin endale mehe nagu Putin,” oigab ühes poplaulus täiesti tundmatu ansambli „Laulgem koos” solist, jätkates: „Mees nagu Putin — kellel on jõudu, kes ei purjuta, ei solva mind ega jookse minema.“ Asjatundjate arvates pole see laul muusikaliselt midagi väärt, ent on sellele vaatamata tõusnud Venemaal praegu poplauluks nr. 1. Putini-taolise tõelise mehe otsingute laul kõlab lennujaamades, restoranides, kaubanduskeskustes ja isegi vabrikutes.
See on päevakorrale kergitanud Kremli ametnike jaoks mõningaid piinlikke ja ebamugavaid küsimusi. Sõnades on nad ju väljendanud lausa tülgastust isikukultuse ilmingute vastu. BBC korrespondendil ei õnnestunud aga leida kõnealuse loo plaati ühestki kauplusest, ka ei soostunud ükski raadiojaam ütlema, kust nad plaadi said. Korrespondent järeldab sellest, et lindid ja plaadid kõnealuse lauluga on jõudnud meediasse just nimelt Kremli vahendusel.
Hiljuti alustati Putini maalinguga taskukellade tootmist. Ebalevalt naeratava Putini miniportree valmistamisele kulub kogenud kunstnikul terve päev. Need on üheks kõige nõutumaks ja tulisemaks kaubaartikliks kogu Venemaal. Nii riigiametnikud kui lihtkodanikud nimetavad seda toodet aupaklikult „presidentlikuks kronomeetriks“.
Mõistagi peavad kõikide riikide presidendid ja peaministrid silmas avalikke arvamusuuringuid, ent enamus neist võib vaid kadestada Putini populaarsust. Kuid Putini mõjukus ulatub kaugele väljapoole Venemaa piire. Ta on kujunenud üheks kõige arvestatavamaks ja tähtsamaks poliitiliseks figuuriks maailma poliitilisel maastikul. Seda eriti silmapiiril terendava uue Lahesõja valguses.
Kui eelmise Lahesõja ajal 1991.a. polnud Venemaa veel arvestatav jõud ja N. Liit oli alles lagunemas, siis nüüdseks on olukord oluliselt muutunud. Venemaa ja Hiina on tänapäeval riigid, kellega tuleb ülejäänuil tõsiselt arvestada. Moskva on viimastel aegadel avalikult suhelnud kõigi „kurjuse telje“ riikidega — Iraagi, Iraani ja Põhja-Koreaga. Läänemaailma häirib eriti Kremli „sahkerdamine“ Iraagiga. Briti mõjukas väljaanne The Telegraph arvab koguni, et see, kuidas Iraak võiks välja näha pärast USA militaarseid aktsioone Bagdadi vastu, oleneb suuresti sellest, mida Venemaa (loe: Putin) tahab. Afganistani sõja kogemustest järeldub, et Venemaa, võiks olla kõige kasulikumaks partneriks sõjas Iraagi vastu. Ometi teame, et Kreml on kinnitanud oma vastuseisu Iraagi ründamisele, mistõttu Moskva-Washingtoni suhted pole hetkel just parimate killast.
Analüütikute meelest on Putin viimasel ajal võtnud USA ja oma ametivenna George W. Bushi suhtes tõrksama hoiaku, mis segab või isegi halvab USA plaane Iraagi suhtes. Samas on Venemaad kui Iraagi suurimat kaubanduspartnerit ÜRO programmis „õli toidu vastu“ võimatu ignoreerida. Kuid ehk veelgi enam oreoooli kandvat, iidoliks kujunenud president Putinit.