Loodus ei talu tühja kohta. Pärast kommunismi kokkuvarisemist on maailma ideoloogiapõllule tugevad juured kasvatanud uus mõttesüsteem ehk tõekspidamine, mille vilja näeme ennekõike terrorismi laias levikus. See on teadagi antiamerikanism, mille vaenulikkusest kaiguvad eriti need maailmanurgad, kus pole olemas ei kodanikuõigusi, demokraatlikku lähenemist ega inimelu väärikuse kaitset.

Kolm aastat pärast seda, kui islamiusu fanaatikud korraldasid üldsusele ootamatu (väidetavalt oli USA luureorganitel aimu nende kavatsustest) ataki Ameerika majandus- ning sõjavõimukantsidele, WTC tornidele ja Pentagonile, peab tunnistama, et seda umbrohtu ei suuda kohaliku tõrjega, nagu seda üritati Iraagis teha, hävitada. Pigem on ideoloogia süsteemselt paigal; seda kinnitavad kasvõi Euroopa suurte riikide seisukohad. Selle nädala uudis, et Hispaania, kus toimus märtsis terroriatakk mõjutamaks Hispaania üksuste taandumist Iraagis võitlevast koalitsioonist, kuulutas end taas „Vana Euroopa“ osaks, on vaid üheks selliseks kinnituseks.

Mälu võib tõepoolest olla lühike. Siin ei mõtle sellele, kuidas II ilmasõjas tagas USA relvastatud osalus mandri sõjatandril sealse demokraatia, esmalt fashismi hävitades, teiseks majandusliku süstiga Marshalli plaani läbi, vaid pigem sellele, et peksupoisi puudusel vaadatakse Washingtoni suunas, et iga maailma pahet seletada, oma hoovis toimuvat eirata.

Le Monde toimetaja Jean-Marie Colombani kirjutas 12. septembril 2001 juhtkirjas lause, mis kujunes lühiajaliselt maailma siduvaks parooliks: „Täna oleme kõik ameeriklased.“ Kolm aastat hiljem kõlab igas ilmanurgas vastupidine arvamus. Antiamerikanism on teravam ning juurdunum kui kunagi varem viimase poole sajandi jooksul. Seda ei saa ainult eurooplaste lühinägelikkuse arvele kirjutada. Kui kontinendil on tänu ameriklastele valitsenud rahu ja jõukus. Teame de Tocqueville'ilt, keda aeg-ajalt pean vajalikuks kirjutistes meenutada, et mida suuremale võrdõiguslikkusele rahvas ja riik pürivad, seda enam valitseb rahulolematus. Ning kui hea, et saab seda rahulolematust suunata mujale.

Fakt on, et kui välja arvestada Uue Euroopa, kommunismi ikke alt vabanenud riigid, siis on Euroopas Suurbritannia ainus demokraatlik maa, mis on positiivselt häälestatud USA välispoliitikale. Iisrael on ainus teine arvestav riik üldse, kus avalikult juletakse Washingtoniga kõrvuti seista. Mõlemas riigis on aga tänu demokraatia põhimõtetele olemas tugev antiamerikanismi lobi. Kui lisada, et NATOsse pürgivas Türgis — millist pürgimust Bushi adminstratsioon avalikult toetab —, on enamus rahvast USA-vastaste vaadetega, siis Euroopa rahulolematusega arvestamine nõuab Valge Maja diplomaatialt tohutuid pingutusi. India ja Pakistan, kes on väidetavalt omavahelistes kitkumistes nõus tuumaähvardusteni minekuni valmis, valitseb analoogne olukord. Veel: kui 2000 aastal 75% indoneesialastest nõustusid avalikult USA poliitikaga, siis tänaseks on tervenisti 80% neist Onu Sami veendunud oponendid. Viimase kolme nimetatud riigi rahvastikud näitavad plahvatuslikku kasvu, enam kui üks viiest maailmakodanikust kuulub sinna.

Ajalugu on näidanud, et hegemooniale hakatakse vastu. Hapsburgidest Napoleonini, Keiser Wilhelmist Hitleri ja Tojoni. Nüüd pole tegemist niivõrd isikuvastase kampaaniaga, kuigi Bushi vankumatud seisukohad on mitmeti näiliselt selleni viinud, vaid ideoloogilise seisukohaga. Irooniana, kui kuulus Francis Fukuyama tollal leidis, et kommunismi kokkuvarisemisega nägi inimkond liberaalse kapitalismi triumfi, kaasnevalt ka „ajaloo lõppu“, siis vaakumisse on astunud viha, mitte positiivne tulevikku liikumine. Tühimik ei püsinud kaua.

Fukuyama tees nägi sotsialismi ja kapitalismi vahelises konfliktis ajastut, kus debatt voolis poliitilist suunda. Kapitalismi võit tõi aga hoopis olukorra, kus puudub süsteemne maailmavaade. Kui soovite, ei ole enam võimalik rakendada seda detocquevillianlikku rahulolematuse ideoloogiat; kriitiliselt ning ülesehitavalt rakendada ideid, mis suunaksid konstruktiivse kooperatsioonini.

Paraku on osa probleemist selles, mida austraalia kunstikriitik Robert Hughes sõnastas ajal, kui Fukuyama tees võitis kõikjal poolehoidu, kui kaebusekultuuri ehk „Culture of complaint“. Jällegi, de Tocquevillile vihjates, vabadustest üksi pole küllalt. Igas eluvaldkonnas on hõõrdepunkte, igal inimesel on õigus neid väljendada, on loodud infrastruktuur, mis mitte ainult ei luba protesteerida, vaid isegi teise kulul kõrgemale tõusta kui see muidu normaalne, arusaadav oleks. Poliitilise korrektsuse all kannatav lääs suudab siiski selle kiuste koduseid asju ajada; välispoliitiliselt aga ei anna see valem kellelegi tulemusi.

Kui USA diplomaatia on Jaltast saadik üritanud rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu saavutada välispoliitilisi eesmärke, siis tänaseks, eriti arvestades kohitsetud ÜRO-ga, pole see enam võimalik. Kui Washington rutiinselt katsus demonstreerida, et ta ei ole ohuks teistele isesesivatele riikidele — vaatamata nende suurusele —, siis tänapäeval vaadatakse isegi rahvusvahelise abi ulatamist künismiloori tagant.

Praeguses maailmapildis on ainus arvestatav oponent USA hegemooniale siiski Euroopa. Seal on nii ressursid kui traditsioonid (kolonialism sai ometi sealt alguse), et kaasa aidata maailma turvaolukorra loomisele, terrorismiohu ennetamisele kui mitte hävitamisele; aidata luua sellist maailma, kus valitseks vabakaubandus, inimõiguste garantiid ning tsiviliseeritud käitumiskoodeksid.

Newsweek'i toimetaja Fareed Zakaria käsitleb seda väljakutset vabale maailmale hiljutises raamatus „The Future of Freedom: Illiberal Democracy at Home and Abroad“. Selmet Fukuyama liberaalse kapitalismi võidule ehitada, on Euroopa killustunud, suudab ainult kaikaid visata USA kõrge kaariku kodaratesse. Zakaria hinnagul on maailm, peamiselt Euroopa, mis reageerib instinktiivselt USA vastaselt, sellega väetades mujal vohavat antiamerikanismi, loomas mitte hegemooniale kaalukat ning mõistlikku vastast, vaid pigem suuremat ebakindlust. Tunnustades seda, et USA hegemooniline lähenemine pole mitte probleemidest vaba, ei lahenda sugugi problemaatikat. Maailm, kus põlvetõmblemisega reageeritakse igale Bushi või, võimalikult järgmise USA presidendi otsusele kui kiuste vastu, saab olema ainult kahvatu olemus nn 1990-ndate hiilgeajast.

Kas tahetakse tõesti rahvusvahelist olukorda, mis on vähem avatud, vähem vaba, vähem jõukas, kus kooperatsioon on ainult vastasleeri negatiivne mõiste? Siis ootab Zakaria sõnul meid maailm, kus pannakse peale ka lääne demokraatiates need piirangud, mida tunti valusalt enam kui 70 aastat punarezhiimi all vaevelnud riikides.

Nagu Zakaria kirjutas Foreign Policy septembri-oktoobri numbris, soperdavad poliitikud edasi, rabelevad kuidagi läbi olukordadest, mis on sellise negatiivse ideoloogia tulemuseks; hämuseks aetud viha ja rahulolematus tähendaks, et igas maailma nurgas lahvataks tulle konflikte, selliseid, nagu neid juba Kaukaasias näeme. Kui Euroopa on sihikindel selles, et lihtsalt põhimõtte pärast märkida erinevusi USAst — nagu Vana Euroopa seda praegu teeb, siis leiame peatselt eest olukorra, mis ei too kellelegi võitu, vabadust ega inimväärikust.

Märkmed: