Eesti Vabariigi sünnist on täitumas 90 aastat ja eestlased nii kodumaal kui väljaspool on valmistumas selle päeva väärikaks tähistamiseks. Kummalisel kombel on mõningad kodumaised ringkonnad leidnud just nüüd olevat õige aja selle vabariigi sümbolite ja põliste traditsioonide ründamiseks. Mõningaid pisinägelemisi on toimunud rahvuslipu statuudi ja signatuurmeloodia ümber, kuid need on vaibunud tõsisemaid jälgi jätmata.

Tõelist lahingut lüüakse aga rahvushümni ümber, mida äkki enam ei peeta sobivaks ja mille asemele soovitatakse Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“. Peamisteks põhjendusteks on, et meie praeguse hümni viis on sama mis soomlastel ja lisaks veel saksapärane. Ernesaksa laul seevastu täielikult oma ja rahva poolt armastatud.

Seda juttu on ennegi kuuldud ja selles on isegi teatud loogika, kuid hümni muutmiseks jääb Ernesaksa laulu advokaatidel argumente siiski väheseks. Rahvussümbolid nagu vapp, lipp ja hümn on ühe riigi lahutamatu osa, need on traditsioonid, mida ei vahetata nagu särki või lipsu. Seda peaks taipama iga inimene, kellel on vähegi rahvustunnet.

Hümn jääb ülima tõenäolisusega muutmata, sest terve mõistus ei ole eesti rahvast veel täielikult maha jätnud, kuigi mõnede selle rahva häälekate esindajate puhul tekib tõsiseid kahtlusi. Noorkirjanik Aarne Rubeni väitlus hümni teemal Delfi uudisteportaalis 21. jaanuaril ärritas mind piisavalt, et meie riiklike püsiväärtuste kaitseks sõna võtta.

Ruben ütleb, et hümn peab olema rahvuslaul, mis juba kõigile teada, et vägisi keegi või miski armsaks ei saa. Nõustun. Praegune hümn on kõigile ammu teada ja vähemalt sõnade poolest rahvuslik. Viisile rahvuslikku silti külge kleepida on raske, kuigi Ruben seda üritab. Kuid tema väitele, et meie ei soovi soomlaste moodi olla, ma alla kirjutama ei rutta. Lihtsalt ei mahu selle soomevaenuliku „meie“ hulka.

Hoopis kummaline on Rubeni väide, et väliseestlased olid Ernesaksa laulu vastu, sest see oli sündinud 1943. aastal Jaroslavis ja selle esimesed lauljad olid korpusepoisid. Usun, et tunnen väliseestlaste mentaliteeti paremini kui kirjanikuhärra. Enne Eesti taasiseseisvumist oli enamus väliseestlasi umbusklikud ja ettevaatlikud kogu Nõukogude Eestis sündinud vaimse loomingu suhtes. Oli see hea või halb, õige või vale, selle analüüsimine ei kuulu praeguse arutelu juurde. Hiljem on Ernesaksa laul pidevalt olnud meie kooride repertuaaris, hinnatud ja armastatud täpselt samuti kui kodumaal. Hümniks ei ole teda küll kunagi peetud ega soovitud, kuid seda sootuks teistel põhjustel, millest allpool.

Ruben kahetseb, et Rudolf Tobias ei ole kirja pannud midagi, mis võinuks hümnina arvesse minna. Ei ole tõepoolest, kuid oma koorilaulus “Õõtsuv meri” on ta Paciuse hümni teemat kasutanud meisterlikult. See on ka vist ainus Tobiase teos, mille kaudu ta end tõesti eestlasena tutvustab. Üldiselt on tema väärtuslik helilooming internatsionaalse ilmega.

Miks siis Ernesaksa laul hümniks ei kõlba? Lihtsalt sellepärast, et see ei vasta hümni põhinõuetele. Hümn peab olema lihtne, kõigile hõlpsasti õpitav ja lauldav. Selle eelduseks on eeskätt kaasakiskuv meloodia, südamesse minevad sõnad ja vokaalselt võimalikult väike ulatus. Just see viimane on Ernesaksa suurim komistuskivi. Laul, mille hääleline ulatus on ligi kaks oktavit, valmistab raskusi isegi amatöörkooridele. Seda võib laulupidudel hardumusega kuulata, kuid massidele laulmiseks see ei sobi. USA hümnil, muide, on sama viga, kuid nemad oma hümni reeglina ei laulagi, seda teeb pidulikel puhkudel harilikult solist. Meie tavad on teistsugused.

Lihtsaima ja arusaadavaima paralleeli eelnenule leiame kirikuelust. Meie jumalateenistusi kaunistatakse sageli väga kõrgekvaliteedilise muusikaga, kuid koraalid on lihtsad ja kirjutatud sellistena, et neid oleks hõlbus laulda tervel kogudusel. Mõlema kaudu on võimalik saavutatada usulist elamust, kuid erineval viisil. Rahvushümn olgu loodud rahvale, täpselt samuti kui koraal kogudusele.

On kuuldunud vihjeid kurvale tõsiasjale, et meie armastatud rahvushümn ei ole tänapäeva Eesti elanikkonnas kuueteistkümne iseseisvusaasta vältel piisavalt juurdunud. Kardan, et uue hümni kasutusele võtmisega seda probleemi ei lahendata.

Märkmed: