Eva Piirimäe kogumik „Rahvuslus ja patriotism“ on kergitanud palju küsimusi, mida koostaja püüab selgitada pikemas intervjuus (Sirp 29.05.2009) – üldiselt tasakaalukalt, tihti aga teoretiseerivalt. On raske teha lühikokkuvõtet sellest pikast artiklist, siin üksikud nopped. Tema arvates on suurema osa eestlaste patriotism ja rahvuslus tänapäeval pigem emotsionaalne hoiak ning seda on raske universalistliku rünnaku eest argumenteeritult kaitsta. Rahvus on ettekujutatud objekt, aga selle aluseks on indiviidide enesemääratlus selle liikmena, samuti teatud kindlad ühised tunnused, millele selle juures viidatakse. Need tunnused võivad eri rahvuste puhul erineda. Sellest ei järeldu, et selle nimel ei tehtaks väga reaalseid individuaalseid ja kollektiivseid tegusid.
Soovitud toime oleks avardada haritud eestlase vaatevälja ning pakkuda vahendeid, kuidas oma emotsionaalset patriotismi või rahvuslust mõtestada ja põhjendada – ja mitte ainult isekeskis, vaid ka teisele eurooplasele. Selline mõtestamine ja põhjendamine tähendab ka patriotismi ning rahvusluse eri vormide läbikaalumist. Avalikku teadvusse võiks tulla teatav elementaarne teadmine erinevatest kollektiivse identiteedi ning poliitilise lojaalsuse vormidest, nende eelistest ja puudustest, mida omakorda on võimalik Eesti kontekstis läbi kaaluda. Eesti avalikkusel tuleks olla kursis rahvusluse erinevate ajalooliste ja praeguste vormidega nii Eestis kui väljaspool. Tänast „eestlust“ kritiseeritakse praegu üpris aktiivselt. Filosoofiliselt läbi mõeldud ning moraalselt rikkamad käsitlused patriotismist või rahvuslusest võiksid olla alternatiiviks praegu Eestis uuesti pead tõstnud traditsioonilisele kultuurrahvuslikule riigikultusele.
Enamik taunib monotsentrilist rahvuslust või patriotismi, mis ei tunnusta teiste rahvuste samasuguseid õigusi. Ka tema enda sõnum on ambivalentne. Tema arvates on patriotismi ning rahvusluse vorme, millel on oma selge positiivne mõju ning tähendus teatud kontekstis (nt moraalse orientatsiooni pakkujana, üldisema sotsiaalse solidaarsuse kandjana), samas kui eristusjoon nende positiivsete ja teiste, negatiivsemate, vormide vahel on siiski praktikas üsna õhuke.
Eesti rahvusluse mõnede praeguste arengusuundade suhtes on autor kriitiline: talle näib, et need toetuvad õõnsale ning iganenud retoorikale; on enesekesksed ning välistavad. Umbusk ja tolerantsuse puudumine võõrapärase suhtes on Eestis väga levinud. Ühiskondlik-poliitilised arutelud on sageli väga Eesti-kesksed, puudub võrdlev lähenemine nii ajaloo kui tänapäeva seisukohalt.
Nende probleemide filosoofiline arutamine võib olla kasulik ajude gümnastika. On aga vahe teoretiseerimise ja reaalse olukorra tajumise vahel. Rahvuslus või rahvustunne, mida positiivselt nimetatakse patriotismiks, negatiivselt natsionalismiks, pole just sõltuv filosoofidest, vaid kehtivast olukorrast. Üldiselt võiks öelda, et väikestel rahvastel ei tohigi olla rahvustunnet, see on suurrahvaste pärusmaa. Näiteks võivad venelased olla patrioodid-natsionalistid, aga eestlaste juures mõistetakse see hukka. Rahvuslus on eriti tugev kriisiajal. Kas tuleb taunida ka vastupanu okupatsioonile, sest see on rahvusluse emotsionaalne ilming? Parem alistuda ja oma saatusega leppida – ilma emotsioonideta? Eriti endised impeeriumid ei taha tunnustada väikeriikide rahvuslikku identiteeti. Nende endi piirides oli ja on ju mitmeid rahvusi, keda tahakse lüüa ühte patta. Suurriigid ei hooli teoreetilisest filosofeerimisest, vaid lähtuvad enda praktilistest huvidest.
Ühe taani analüütiku arvates on natsionalism ehk rahvuslus romantiline kummitus, mida paljud seovad viha, rõhumise ja sõjaga. Sellest hoolimata on see saavutamas rehabiliteerimist, olles eelduseks kodakondsusele demokraatlikus riigis. Esimesed natsionalistid 19. sajandil ei elanud ise rahvusriigis. Nende jaoks oli rahvusriik unistus, idee, utoopia, ideaal või koguni ettekujutus. Nagu Marx polnud ise marksist, polnud Herder ja teised natsionalistid. Sellest hoolimata on positiivse natsionalismi utoopia suure eduga ellu viidud. Suurte sõdade põhjuseks pole natsionalistid, vaid imperialistlikud suurriigid, kes kuritarvitavad oma kodanike rahvuslikku hoiakut nende allutamiseks, kelle rahvustunnet kui natsionalismi hukka mõistetakse. Näiteid pole vaja kaugelt otsida.
Euroopa Parlamendi valimistulemused näitasid, et Euroopa Liit tegelikult tugevdab rahvusriike. Hoolimata kauakestnud vastupidisest propagandast eelistavad rahvad neid säilitada.
Kommentaar: Rahvuslus küsimärgi all
Arvamus
TRENDING
