Rahvuslane austab oma rahvast ja peab seda võrdseks kõigi teistega, loomulikult viimaseid respekteerides. On aga vale seostada rahvuslust (või rahvuslikkust) pelgalt parempoolsuse või konservatiivsusega. Saksa natsionaalsotsialismgi on näide sotsialismi ja rahvuslikkuse tugevast sümbioosist, paraku aga ebanormaalse diktatuuriga ja vägivalla abil.

Rahvustunne annab elanikkonnale ettekujutuse igavesest elust, olles tugev jõud ajal, mil enamikul pole enam usulisi veendumusi. Lootus rahva igavesti jätkuvale säilimisele on siin lohutuseks. Rahvuslus võib olla ka loov ja värske, kultuuripaljusust kaitsev jõud. Kultuur on aga elujõuline vaid avatuna. Ükski kultuur maailmas ei suuda elujõulisena püsida ilma seosteta teiste kultuuridega.

Rahvuslasi ehk inimesi, kes peavad omariiklust ja iseseisvust väärtuseks, mille nimel tasub elada ja võidelda, on tänases tarbimisühiskonnas üha vähemaks jäänud. Olukorra teevad nutuseks ka rahvuslaste sisemised vastuolud. Aeg-ajalt kutsutakse üles ühtsusele ja üksteisemõistmisele, ent kuidas selleni jõuda, ei osata öelda. Osa rahvuslasi ajab USA-d, euroliitu ja juute süüdistades-tõrjudes väga ohtlikku poliitikat, killustades üha enam juba niigi killustatud rahvuslikke jõude.

Põhimõtteliselt on rahvuslus positiivne nähtus, mis peaks kaasa aitama eestluse elujõule. Seda ei taga aga isolatsioon. Radikaalne rahvuslus, mis tüürib isolatsiooni, on kitsas tee, neile endile aga ilmselt õige teeviit. Tegelikult lõpeb see kitsas teelõik lõpus umbtänavaga.

Millist Eestit siis taheti? Osa tahtis eelmise vabariigi järjepidevust koos okupatsiooniaja mälestustes säilinud hiilgusega. Teised – et kolhoosi või tehase pidudel veedetud noorus kestaks edasi, ehk ainult rahvuslikumas kastmes. Kui ei saada oma tahtmist, ei pruugi see olla demokraatia puudumine, vaid pigem paratamatus. Taheti peamiselt 1930-ndate aastate lõpus majanduslikul tõusuteel olnud Eesti riiki, mis oleks immuunne majandussurutiste, demograafiliste ja rahvussuhetest esilekerkivate pingete suhtes. Taheti riiki, mida ei puudutaks ülemaailmsed muutused ja idapoolse lähinaabri ärritusturtsatused. Ootused olid idealistlikud, tulemused realistlikud.

Praegu on veel valikuvõimalusi. Nagu ütles üks kommentaator Vabadussõja võidusamba kohta: valida on Lääne-Euroopa ja ladina risti või Ida-Euroopa ja vene risti ning viisnurga vahel. Sellest sambast on saanud eestlaste lõhestatuse suur sümbol. Üks kommentaator teeb ettepaneku: „Võibolla loobume üldse vabadusest. Siis kaoks ka kogu see sambajutt ja Eesti rahvas oleks taas ühtne. Võib-olla aga hakkaksid siis eestlased jälle oma isiklikke vabadussambaid püstitama kuhugi oma kodu varjatud nurka ning seal oma kaotatud vabadust leinamas käima.“ Pole lootust saavutada ühtsust küsimuses, kus on mängus maitse. Selle üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Leidub neid, kes soovivad väga tõsist kaklust. Seetõttu osundatakse küll ristimärgile, küll SS-kujundile, küll teab-millele, et oleks palju kaklejaid. Nõukogude ajal nimetati seda ässitustegevuseks, mille eest võidi aastatepikkust vanglakaristust määrata. Demokraatia tingimustes on see mõtteavalduste pluralism, mida naudivad need, kes N. Liidu tingimustes hoidnuks saba jalge vahel.

Kurb on vaadata, kuidas eestlased tihti ise Venemaa eest musta töö ära teevad. Otsitud põhjustel, sest tõelisi põhjusi häbenetakse nimetada. On võimalik rünnata ja naeruvääristada iga ettevõtmist, iga kaunist mõtet. Ka kindla maailmavaate ning eetilisuse omamist nimetada äärmusluseks. Kardetakse rahvuslust, sest see võib ühel päeval kohustada üksikisikut panema kaalule oma elu ja loobuma oma mugavustest Eesti riigi nimel.

Tuleviku jaoks ei ole Eesti riigi juhtidel 1939-1940ndaist aastaist midagi õppida. Täpselt samasugune olukord ei saa enam kunagi korduda. Küll on aga toimunu hea ettekääne maha teha toonast Eesti Vabariiki ja selle juhte, suurepärase võimalusega teha seda ka rahvusluse ja võitleja sildi all. Väga mõnus on ju võidelda tagantjärele viimase eestlaseni (ise välja arvatud).

Peeter Oleski sõnul tähendab rahvuslus oma päritolu kaitsmist (Maaleht 29.01.09). Margit Sutropi arvates on Eestis käibel kaks erinevat rahvusluse ideoloogiat. Vanema põlvkonna jaoks on oluline kultuuriline rahvuslus, mille keskmes on keel, kultuurilooming, pärimus ja mälu. Nooremale põlvkonnale, kel lühem mälu ja väiksem ohutunne, ent samal ajal keeled suus ja maailm lahti, on kodanikupatriotism või koguni kosmopolitism täiesti vastuvõetav. Võib-olla me ei peagi valima kultuurilise või kodanikurahvusluse vahel (Eesti Päevaleht 4.10.08)? Kas viimane on kultuurivaba? Üks kommentaator viitab kolmandale – alamaksolemise ehk orjade „rahvuslusele“. Ori on kodaniku suurim vastand koos orjapidajaga; (vaimult) orjast kodanik on aga elav laip. Üks idaslaavi rahvuslus on just viimasele üles ehitatud.

Märkmed: