Kõige mõjuvamaks ja autoriteetsemaks vastuseks nendele väidetele on Rahvusvahelise Sõjatribunali otsus, et silmas pidades kehtivaid rahvusvahelisi konventsioone ja lepinguid, eriti 1928.a. Briand-Kelloggi pakti, agressiivne sõda ei olnud üksnes illegaalne, vaid rahvusvaheline kuritegu. Tribunal kohtles neid norme kui enne II maailmasõda kehtinud rahvusvahelist tavaõigust, mille sätted olid siduvad ja kohustuslikud täiel määral kõikidele riikidele.

Nende rahvusvaheliste õigusnormide alusel tuleb kuritegeliku agressiooni või kallaletungi all mõista ühe riigi või rahva käitumist, mis on suunatud teise riigi või rahva vallutamisele või õiguste rikkumisele jõuga või relvastatud vägivallaga. Kuritegelikuks peetakse ka kallaletungi ettevalmistusi ja ähvardust, kui see on seadusvastane, tõeline ja ohtlik.

Okupatsioonivõimu poolt teostatud muudatused riiklikus korras, nagu sovjetiseerimine ja annekteerimine, on samuti õigustühised kui kuritegeliku tegevuse tagajärjed.

Rakendades samu põhimõtteid NSVL käitumise suhtes Balti riikide suhtes 1939–40.a., pole kahtlust mitte ainult rahvusvaheliste õigusnormide rikkumises, vaid samuti nende kuritegelikkuses, nagu seda nentis Riigikogu 18. juuni otsus.

Ultimaatumite esitamine Eestile 1939.a. septembris sõjalise jõu kasutamise ähvardamisel ja 1940.a. juunis tegeliku sõjalise okupatsiooni teostamisega ei erine Saksamaa käitumisest Austria okupeerimisel ja annekteerimisel 1938.a. ja Tshehhoslovakkia (Böömi- ja Määrimaa) okupeerimisel 1939.a. Need tunnistati tribunali poolt mitte ainult rahvusvahelise õiguse normide rikkumiseks, vaid koguni kuritegelikuks. Kuritegelikkus hõlmas ka Balti riikide okupeerimise ettevalmistavad sammud. Tarvitseb vaid nimetada nn. Serovi 11. oktoobri 1939.a. käskkirja Balti riikide elanikkonna küüditamiseks, mis avaldati päev pärast viimase baasidelepingu (Leeduga) sõlmimist 10. oktoobril. Pole kahtlust, et Nõukogude plaanid ja ettevalmistused Balti riikide okupeerimiseks ja annekteerimiseks olid käigus juba Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise ajal või varemgi.

Lisaks eeltoodud üldiselt tunnustatud rahvusvahelise õiguse normide rikkumisele olid NSVL-i sammud 1939. aastal Eestile pealesurutud nn. abistamiselepinguga ja sellele 1940.a. juunis järgnenud sõjalise okupatsiooniga täielikus vastuolus Eesti ja NSVL vaheliste rahvusvaheliste lepingutega. Alates Tartu rahulepingust 1920.a., milles Venemaa loobus suveräniteedist Eesti territooriumile, kuni mittekallaletungilepingu pikendamiseni 1934.a., sisaldab iga Eesti ja NSVL vaheline leping sätteid, millega NSVL kohustus austama Eesti territooriumi terviklikkust ja puutumatust, tagama riigi poliitilise iseseisvuse ja siseasjadesse mittesekkumise. Veel 1939.a. baasidelepingus kinnitati, et selle elluviimine ei tohi mingil määral „riivata lepinguosaliste suveräänõigusi, eriti nende majanduslikku süsteemi ja riiklikku korda.“

Kui NSVL esitas Eestile ultimaatumi 16. juunil ja tema sõjaväeosad järgmisel päeval võtsid Eesti territooriumi oma kontrolli alla, olid need lepingud täies jõus. NSVL ei olnud isegi vaevaks võtnud nendest loobuda. Venemaa esindajad peaksid olema teadlikud, et nende lepingute siduvust pidas vajalikuks tunnustada NSVL-i Rahvasaadikute Kongress oma 24. dets. 1989.a. otsuses „Nõukogude-Saksa 1939.a. mittekallaletungilepingu poliitilisest ja õiguslikust hinnangust.“ Kongress märkis, et lepingute osapooled kohustuvad vastastikku austama ükseise suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust.

Samas otsuses tunnustas Rahvasaadikute Kongress ebaseaduslikuks ka jõuga ähvardamise.

Demokraatlik maailm keeldus 50 aastat tunnustamast NSVL-i vägivaldset Balti riikide õigusvastast ahistamist. See hoiak peaks olema eeskujuks demokraatliku riigikorra rajamisele pürgivale Venemaale. Rahvaste enesemääramisõigus on ÜRO-le rajatud poliitilise maailmakorra üheks alustalaks. Eesti rahvalt võeti see õigus vägivallaga 1940. aastal. Aeg on tulnud Venemaal seda tunnustada ja heastada.

(Artikkel avaldatud kärbitult)

Arvamus

TRENDING