Venemaa kui NSVL rahvusvaheline õigusjärglane jätkab aga endiselt Stalini eeskujul nende aktsioonide õigustamist. Selle põhjendamatu seisukoha viimaseks esitajaks on Vene välisministeeriumi ametlik esindaja Aleksandr Jakovenko. BNS-i teateil märkis ta, et „Eesti ühinemine Nõukogude Liiduga toimus tol ajal kehtinud rahvusvaheliste õigusnormide kohaselt ning seega on Eesti või kellegi teise mis tahes pretensioonid selles osas alusetud.“
Jakovenko avalduse põhjustas Eesti Riigikogu 18. juuni otsus „Okupatsioonirezhiimi kuritegudest Eestis“. 10 aastat pärast vabanemist NSVL haardest ajas Eesti Riigikogu viimaks sirgu oma rahvusliku selja õigusega sirgu ja tuvastas:
„1940. aasta 16.–17. juunil pani Nõukogude Liit toime agressiooni Eesti Vabariigi vastu, okupeeris ja annekteeris Eesti Vabariigi, rikkudes rahvusvahelist õigust, sealhulgas 2. veebruaril 1920.a. Tartus Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud rahulepingut ja 3. juulil 1933. aastal Londonis sõlmitud agressiooni defineerimise konventsiooni.“
Rahvusvahelisel tasandil kinnitas Riigikogu otsuse põhjendatust juba 23. juulil 1940. aastal asevälisministri Sumner Wellesi poolt esitatud Ühendriikide seisukoht N. Liidu sammude ja aktsioonide kohta Balti riikides, isloomustades neid kui riukalikke protsesse, „mille tulemusena kolme väikese Balti vabariigi — Eesti, Läti ja Leedu — poliitiline iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus pidi sihilikult likvideeritama ühe oma võimsama naabri poolt.“
Sama seisukohta kinnitas välisminister John Foster Dulles 30. nov. 1953 Saadikutekoja erikomisjonile (Kersteni komisjon), rõhutades veel nendelt rahvastelt vägivallaga võetud enesemääramise õiguse taastamist.
Rahvusvaheliselt üldtunnustatud vaated on kokkuvõtlikult esitatud Kersteni komisjoni põhjaliku Balti riike käsitava uurimistöö aruande kokkuvõttes (1954):
Saksa rahvusvahelise õiguse ja NSVL olukordade tunnustatud autoriteet prof. Boris Meissner on oma arvukates teaduslikes töödes kinnitanud, et NSVL-i 1939–40.a. sammud Eestis moodustasid agressiooni, nagu see oli defineeritud 1928.a. Briand-Kelloggi paktis ja 1933.a. Londoni konventsioonis.
Enne II maailmasõda olid riikidevaheliste suhete ja sõjapidamise reeglite kodifikatsiooniks nn. Haagi konventsioonid (1899 ja 1907), mis olid leidnud täiendust hilisemates riikidevahelistes lepingutes, millest olulisemaks oli nn. 1928.a. Briand-Kelloggi pakt, mis keelustas sõja kui riikidevaheliste tülide lahendamise abinõu.
Venemaa esindajate väited, et enne II maailmasõda puudus rahvusvahelises õiguses keeld jõuga ähvardamiseks, mistõttu 1940.a. toimunud Eesti okupeerimine ja ühendamine N. Liiduga olid kooskõlas tolleaegsete rahvusvahelise õiguse normidega, on sarnased 1945–46.a. Nürnbergi sõjasüüdlaste peaprotsessil esitatud kaitseadvokaatide väidetega. Nende argumendiks oli, et oletatavate kuritegude sooritamise ajal ei olnud kaebealustele süüks pandud agressiivne sõda kuulutatud kuriteoks. (järgneb)