Paljud sõidavad uuesti sõja tallermaale, et seal mälestusi elustada ja ikka veel valutavaid sõja- ehk õigemini hingehaavu parandada.
Sõda polegi lõppenud?
Mõned poliitikud ja autorid väidavad, et II maailmasõda pole siiani lõppenud, sest terved rahvad kannatavad selle traagiliste mõjude ja tagajärgede all. Teame, mida stalinlik terrorirezhiim tegi baltlastega, aga samasugune saatus tabas pisut varem ka N. Liidu territooriumil elanud krimmi tatarlasi, ukrainlasi, bulgaarlasi, osseete, kreeklasi, kalmõkke, soomlasi jpt.
Terved rahvad või suur osa neist hukkusid repressioonide läbi ja needki haavad annavad end siiani tunda.
Eestis Vello Salo initsiatiivil koostatud „Valge raamat” tõmbab meie rahva kannatustele ja kahjudele just sobival ajal joone alla, aga vaevalt suudab seegi arvesse võtta iga vintsutatud perekonna vaevasid, muresid ja kahjusid. Siiski on see suurepärane täiendus-täpsustus „Kommunismi mustale raamatule” (Stephane Courtois jt., Tallinn, 2000).
Tähelepanu baltlastel
Näib, et Venemaa poolt viimastel kuudel valla päästetud, kavalalt plaanitud verbaalne sõda baltlaste pihta on Moskvale endale bumerangina tagasi tulnud, koondades rahvusvahelise pressi tähelepanu Eesti, Läti ja Leedu rahvaste kannatustele II maailmasõja eel, selle ajal ja järel.
Kutsunud 54 riigi juhid 9. maiks Moskvasse, lootis Vene president Vladimir Putin saata maailmale signaali, et Venemaa oleks justkui demokraatlik riik. Ilmselt tegi ta aga valearvestuse, sest idaeurooplaste hääl ja selgitustöö osutusid oodatust viljakamaks: üha enam räägib maailm nüüd ka stalinismi kuritegudest ja N. Liidu osast II maailmasõja puhkemisel.
Baltlased on esinenud viimasel ajal mitmete mõjukate avaldustega, nõudes, et Venemaa vaadaku ometi kord minevikku ja vähemalt vabandagu ajaloolise ülekohtu pärast. Selle heastamisse usuvad küll vähesed.
Kahtlemata tunnevad idaeurooplased Moskvasse mineku vastu vastumeelsust. Peter Goodspeed nendib 4. mai National Post'is, et ehkki võitu fashismi üle käsitletakse tavaliselt „N. Liidu kangelasliku saavutusena“, seostub Venemaa naaberriikidele lähenev aastapäev pigem sõjale järgnenud 50 aastase brutaalse okupatsiooniga. Goodspeed'i sõnul on „Võidupüha” süvendanud Venemaa ja tema naabrite pingeid ja talle näib, et Venemaa üritab end eelseisva võidupeoga mineviku taagast puhtaks pesta.
Kui vaenlased saavad sõpradeks
Kas pole paradoksaalne, et ajal, mil Moskva viha väikeste Balti riikide vastu näib aina süvenevat, on tema sõjaaegsest vastasest, Saksamaast saanud vaat et isegi Venemaa parim sõber?!
Saksa keelt valdav ning Saksamaa elu-olu peensusteni tundev president Putin tegutses seal aastaid KGB nuhina. Küllap jäid tal sellest riigist sedavõrd kustumatud muljed, et ta püüab nüüd iga hinna eest säilitada viimasega poliitilisi ja majanduslikke sidemeid.
Saksa kantsler Gerhard Schröder on omakorda huvitatud Vene turust ja selle võimalustest, isegi siis, kui selle eest tuleks maksta kõrget poliitilist hinda.
Vaatlejad on hämmeldunud Moskva ja Berliini vahelise vilka sebimise üle, mis on sundinud endisi vaenupooli sõjakirve matma ja ühiselt minevikku unustama. Carnegie Instituudi Moskva keskuse asedirektor Dmitri Trenin tunnistab küüniliselt: „Meie suhted on suurepärased seetõttu, et me (Venemaa) jäime 45 aastaks Ida-Saksamale ja hoidsime Lääne- Saksamaad pideva hirmu all.“
Lisaks kõigele ilmutas Saksamaa külma sõja lõppedes venelaste suhtes väga erilist delikaatsust, võimaldades N. Liidu vägedel sealt vaikselt lahkuda.
See kõik on olnud heaks pinnaseks ideoloogilise vastasseisu lõpetamiseks ja mõlemapoolsete kasulike suhete edendamiseks.
II maailmasõja vastasrinnetel sõdinud veteranidel pole kerge vanade mälestuste tõttu üksteisele lepituskätt ulatada. 8. maid tähistatakse Eestis lepituspäevana. „Eesti Vabariik ei sõdi langenutega ja austab kõigi nende mälestust, kes saatuse tahtel langesid selles sõjas. Relvad on vaikinud, andestame ka südames,“ ütles peaminister Andrus Ansip. Aga nagu Eesti Rindemeeste Ühenduse (ERÜ) esimehe Ilmar Haaviste ütleb, valitsevad punaarmees ja sakslaste poolel sõdinute ning metsavendade ühingute vahel endiselt pinged.
Nii kestab sõda edasi ka veteranide mõttemaailmas. Ja vanad haavad pole paranenud. Tallinna Jüriöö pargis kõigile II maailmasõjas osalenud eestlastele püstitatud mälestusmärgi juurde ei lähe 8. mail Vene poolel sõdinud, vaid ERÜ liikmed. Ei tea, mida teevad küll need, kes olude sunnil võitlesid mõlemal poolel? Kas uus mälestusväljak Maarjamäel aitab paremini meestevahelisi aastakümnete pikkusi kestnud pingeid maandada? Lagedil vabadusvõitluse muuseumis toimus mõni aeg tagasi tseremoniaalne vaenumõõga matmise tseremoonia, aga sellele järgnenud kangema märjukese pruukimise tulemusena lõid vanad kired uuesti lõkkele.
Vajatakse Gileadi vaiku
Prohvet Jeremija muretses kauges minevikus iisraeli rahva pärast, küsides, kas Gileadis pole enam parandavat vaiku. Muistses Gileadi linnas valmistati erilist palsamit, mis olevat parandanud ka kõige rängemaid haavu. Selle ravimi retsepti hoiti suures saladuses. Arheoloogid leidsid väljakaevamistel hiljuti purgikese Gileadi vaiguga ja püüavad selle koostist nüüd kindlaks teha, et seda siis taas kasutusele võtta.
Taolist imepalsamit vajaksid hädasti ka endised võitlejad, vabanemaks oma minevikuvalust, mida isegi 60 aastat pole võtta suutnud. Aeg ei paranda nähtavasti mitte kõiki haavu ja 9. mai farss Moskvas vaevalt Gileadi vaiguna mõjub. Pigem vastupidi.