Eesti Vabariigi 91. aastapäeva puhul andis president 97 teenetemärki. Ta motiveeris seda kui riigi tänu ja tunnustust inimestele, kes on hoidnud, edendanud ja kindlustanud Eesti iseseisvust.

Kolme aasta eest pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi endine Politseiameti peadirektor Herman Simm, kes aga vahistati 21. septembril 2008 süüdistatuna riigireetmises. Samuti vahistati tema politseiameti õigusteeninduse talituses juristina töötav abikaasa Heete Simm, keda kahtlustati kaasaaitamises. Peale Valgetähe teenetemärgi on Herman Simmi autasustatud Kaitseministeeriumi II klassi teenetemärgiga. Samuti on ta Kaitseväe eriteenete risti kavaler ja Teabeameti teenetemedali ning Eesti Politsei mälestusmedali omaja.

Nii on ta varem pälvinud väga laiahaardelist usaldust, mis nähtavasti osalt on säilinud pärast tema paljastamist. Kohtuasi viidi lõpule kiirelt: kokkuleppemenetluse tulemusena määrati talle järjekordne „tunnustus“, seekord pikaajalise riigireetmise eest, nimelt 12½ aastat riigi hoolealuseks, mitte vee ja leiva peal, vaid korraliku toitlustamise ja korteriga. On määratud üürisumma, mis on üüratu ja suurelt osalt fiktiivne. Temalt võeti pärast kohtuotsust ära Valgetähe teenetemärk.

Kohtuasja arutati kinnisel istungil. Miks mindi kokkuleppele riigireeturiga, kes seadis nähtavasti tingimuseks talle määratavad vanglaaastad kui ka oma naise süüst vabastamise? Oleks siiski olnud vaja teada, kes soovitasid Simmi tööle NATO salajaste dokumentidega, kes teostasid personaalselt kontrolli tema tegevuse üle? Kuidas on ka võimalik, et Heete Simm võeti tööle tagasi juba enne kokkuleppe sõlmimist? Paistab viitavat sellele, et Hermann Simmil on informatsiooni kaasosaliste kohta. Pole lihtne täiesti usutavalt seletada kiirustamist kokkuleppe sõlmimisega.

Asi ei seisne vist ainult selles, et pikk ja avalik protsess lekitaks materjale. Kokkuleppemenetluse peapõhjuseks võib olla, et sellega on seotud riigiametnikud, kes kardavad tõe väljatulekut. Tundub, et Simmil on Eestis tugev seljatagune. Ei ole põhjust arvata, et riigireetmises kahtlustatav Simm on ainuke inimene, kes osavalt Eesti riiki petta oskas. Pole üldse küsitud, kas on julgeolekuorganites veel tööl sama Moskva väljaõppe taustaga ametnikke? On vist ka riigisaladus?

Võib ainult oletada, milles kokkulepe Simmiga seisnes. Arvestades aga, kuivõrd edukalt Simm pikkade aastate jooksul Eesti riiki lollitas, tuleb vaid imetleda temaga nüüd kokkuleppele minejate usku Simmi praegusesse koostöövalmidusse ja puhtsüdamlikkusse.

Nüüd tuleb vaid jälgida, kui kaua Simmi õigeks mõistetud abikaasat riigi palgal tundlikul ametikohal edasi peetakse. Tema töökoht ei peaks küll olema Politseiametis, ikkagi riigireeturi naine, kes kasutas Simmi juudaseeklite eest saadud hüvesid.

Selline minevik on mitmel juhtival tegelasel. Eesti riik on seetõttu väga haavatav. Püütakse vältida hinnanguid ja alahinnata tulemusi. Kaitsepolitsei peadirektori Raivo Aegi andmetel riigireetmises süüdi mõistetud Herman Simmi KGB-tegevuse tulemusel keegi kannatada ei saanud. Ei taheta rääkida panusest politseiameti peadirektorina. Siis pidi Simm ju üht-teist korrigeerima, suunama ja sättima, näiteks uurimiste puhul. Kaitseminister Aaviksoo ütleb: „Simmi juhtumis saavutatud kokkuleppemenetlus on mõistlik ja tervitatav, sellega välditakse liigset negatiivset tähelepanu ja riigisaladuse täiendava lekke võimalusi. Arvestades Eestis kehtivaid karistusmäärasid, tuleb antud juhul pidada saavutatud kokkulepet mõistlikuks ning karistust piisavaks.“

Silmatorkav on ka asjaajamise kiirus. Simmi vähemalt 10 aasta tegevuse uurimine läks nagu lepase reega, kestis ainult viis kuud. Milles lepiti kokku? Küsimusi oleks palju. Võtmesõnaks on aga usaldus. Lahendus rajaneb suurelt osalt Simmi enda juhtimisel. Ei arvestata seda, et sissekukkumiseks on spioonid ette valmistatud, et neil on selleks puhuks vajalikud valed, mida aitaks paljastada avalik kohtumenetlus. Pole ka kahanenud Simmi usaldajate usaldus.

Püütakse seletada, et Simmi paljastamine olevat Eesti enda teene, kuigi varem just tõkestati vastavaid katseid. Ka ei tähenda see just liitlaste usalduse kasvu, mida püütakse väita. Igal juhul hirmutavad jäljed rohkem Eesti liitlasi kui neid, kes püüavad kinni mätsida fakti, et usaldati tugevalt N. Liidu koolitusega tegelast, kes jätkas panust väljaõppe kohaselt. Ikka oma mees, pole midagi parata! Kas leitakse talle parem usaldusväärne järglane? Võib-olla ollakse seekord natuke ettevaatlikum? Igal juhul ei tohiks lähtuda teenetemärkidest. Eesti maine on juba piisavalt määritud. Kuigi sellest väljaspool viisakalt ei räägita, katsutakse seal olla paremini ettevalmistatud. On raske taastada täielikku usaldust, vähemalt nii kaua kui reetur Simmi usalduskaaslased veel mingit rolli mängivad. Usaldust nõuavad ju ka need, kes vahepeal kollaborantidena Eesti Vabariiki reetsid.

Märkmed: