Uue ajalehe või ajakirja ilmaletulekut on mõnikord võrreldud beebi sünniga. Mõlemaid oodatakse suure huviga. Tahetakse näha, kelle nägu on uus inimesehakatis või mille moodi on trükipressist väljarullunud paberihunnik, mida nimetatakse ajaleheks. Nimigi on mõlemal juhul valmis. Lehte ootavad nii tegijad kui ka lugejad. Uue eestikeelse ajalehe saabumine lugeja lauale väljaspool kodumaad on erakorraline sündmus, mida pole kaua aega juhtunud. Meie kui eemalseisjad ei tea toimetajate ja teiste tegijate reageeringut esimest lehenumbrit nähes, võime ainult oletada. Kogesime juba nädalaid ootuseärevust kaasmaalaste hulgas Torontos ja mujal. Varasemad Euroopast Kanadasse saabunud kaasmaalased pärast Teist maailmasõda mäletavad Meie Elu algust 1950.a., rohkem inimesi mäletab siiski Vaba Eestlase esimese numbri ilmumist 1952.a., kuna sellele eelnenud kaks aastat immigratsiooni oli tõstnud eestlaste arvu tunduvalt indiaanlaste maal. Veelgi eakamad meie hulgas lähevad tagasi aegadesse, kui suure rõõmuga, kuid tühja rahakotiga võeti vastu esimesed trükimusta näinud emakeelsed ajalehed Rootsi ja Saksamaa põgenikelaagreis. Siiski leidus veeringuid nende ostuks. Leht liikus käest kätte ja loeti tükkideks. Omakeelne ajaleht on olnud eestlase saatjaks rännakul riigist riiki. Eesti Elu — Estonian Life. Paremat nime mõlemas keeles ei oleks keegi mõistnud välja nuputada. Hea, et nimi oli veel saadaval. Alati pole see nii. Ühenimelisi ajalehti kodu- ja välismaal on juba olemas. Teame, et uus häälekandja ei tekkinud mõtete lahkuminekust või erisuundi taotlevate gruppide tahtest omale hääletoru leida, nagu eesti keeles öeldakse ajakirjanduse kohta. Põhjus on praktiline: kahanevat eesti ühiskonda Kanadas on suuteline suure majandusliku kokkuhoiuga edukalt teenima ainult üks perioodiline väljaanne. Selline otsus ei vähenda sugugi Aleksander Veileri algatusel asutatud Meie Elu ja Andres Lauri poolt käima pandud Vaba Eestlase tähtsust meie rahvusgrupi ajaloos. Mõlemad täitsid oma ülesanded suurepäraselt poolsajandi jooksul. Korduvalt räägiti aastate jooksul eesti organisatsioonide koosolekuil vajadusest ajalehtede ühinemiseks, kuid erakapitaliga töötavail aktsiaseltsidel oli sama õigus oma produkte müüa kui toidupoodidel eesti leiba. Alles Elmar Tampõllu poolt algatatud aktsioon lehtede ühendamiseks ja Tartu College’i egiidi alla viimiseks on andnud tulemusi ja tagab tulevikus kindla majandusliku kandepinna emakeelse kirjasõna püsimiseks Kanadas ja võib olla kunagi isegi terves Põhja-Ameerikas. Igal perioodilisel trükitootel on kaks poolt: toimetus, kes vastutab ajalehe või ajakirja sisu eest ja väljaandja, kes kontrollib mõlemaid — sisu ja majandust. Nii on see alati olnud, siin ja kodumaal, kuigi mõnikord püütakse seda teisiti seletada. Mõlemate kohustused ainult ühe lehe ilmumisel endise kahe asemel lugejaskonna teenimisel on suurenenud. Pole põhjust arvata, et midagi muutuks Eesti Elu juures, kuna toimetus koosneb mõlema lehe endistest toimetajatest ja kaastöölistest. Viimastel on isegi kergendus — mitmed neist kirjutasid nii Meie Elule kui Vaba Eestlasele. Olin eelsõjaaegses Eesti Vabariigis Haapsalus väljaantava maakonnalehe reporter, mille ilmumise katkestas okupatsioonivõim, kuid jätkub nüüd vabas Eestis. Ei mäleta, et minevikus oleks sellel teemal räägitud, kuid nüüd deklareeriti lugejaile teadmiseks: „Lääne Elu — nii on lehe nimi — toimetus pooldab optimistlikku ja isamaalist mõtteviisi. Ei jäta avaldamata kirjutisi, mis tema arusaamadega ei kattu.“ Ajaleht on praegu ainuke maakonnas. Minu arvates targad sõnad. Lugeja soovib, et leht ei kirjeldaks ainult möödunud sündmusi, vaid juhiks ühiskonda vastu uutele katsumustele ja otsiks lahendusi oma juhtkirjades ja artiklites kogukonnas üleskerkivatele probleemidele. Seda tegid Vaba Eestlane ja Meie Elu, eriti paguluspõlve algaastail. Mis saab Toronto Eesti Majast, eesti täienduskoolidest, laste suvekodudest, noorteorganisatsioonidest; meie rahvusgrupid teistes Kanada asulates ookeanist ookeanini, meie läbikäimine pererahvaga Ottawas ja mujal, meie kui etnilise kogukonna silmapaistvus Kanada mosaiigis ja palju muud. Uues lehes saab seda teha kahes keeles. Ja lõpuks lugejaskond. Võrreldes rahvuskaaslastega naaberriigis USA-s kirjutame harva oma lehele ja kui teeme, siis häbeneme oma nime. Toimetus pole alati kõigega nõus, mida ma kirjutan, kuid jätkan. Seda teevad kodueestlased ja kanadalased. Õpime neilt. Tunneme rõõmu uuest eesti ajalehest Kanadas — EESTI ELU — ESTONIAN LIFE. ERVIN ALEVE

Arvamus

TRENDING