Troy Media Corporation’i Alberta kolumnist Doug Firby vaatleb 18. detsembril ilmunud arvamusloos Coalition games fuel the fires of western separatism viimase aja poliitilise aktiivsuse mõju Lääne-Kanadale.
Firby sõnul on raske kujutleda, et alles äsja seisis Kanada potentsiaalse konstitutsioonilise kriisi ja koalitsiooni kavandatud „riigipöördekatse“ ees. Torm on nüüdseks vaibunud: Jean Charest’ partei saavutas valimisvõidu Quebecis; Stéphane Dion otsustas lõpetada enesepiinamise poliitilisel areenil ja Michael Ignatieff püüab oma parteid kõrbest välja juhatada, nii nagu Mooses seda omal ajal tegi iisraeli rahvaga. Uusdemokraatide juht Jack Layton on aga tagaplaanile tõmbunud, oodates ilmselt uut ja paremat lavaleastumise võimalust.
Kas see kõik on hea uudis konservatiivide vähemusvalitsusele? Kas see pakub kanadalastele julgeolekut ja stabiilsust? Firby on veendunud, et pealtnäha tsiviliseeritud käitumine on vaid mask ning selle taga jätkuvad opositsioonimängud, arveteõiendamine ja äge retoorika.
Albertale on käimasolev võimuheitlus samuti oma mõju avaldanud ja andnud Kanadast eraldumise oportunistlikele ambitsioonidele uut tuld. Üha enam albertalasi leiab, et neil pole enam midagi ühist Ida-Kanadaga.
Bill Longbotham kirjutab lugejakirjas Calgary Herald’ile: „Lääne-kanadalastel on aeg eralduda Kanadast. Konföderatsioon oli loodud alliansina, mis pidid iga kanadalase huve teenima. See ei ole aga kahjuks nii Lääne-Kanadas. Juhul, kui võimuhaaramine peaks aset leidma, kutsun iga lääne-kanadalast kontakteeruma oma provintsi peaministri ja advokaatidega, et leida võimalusi Kanadast lahkulöömiseks.“
The Canada West Foundation president Roger Gibbins hoiatab omakorda, et Bloc Quebecois’ poolt orkestreeritud valitsus ei saa kunagi vastata albertalaste huvidele.
Muidugi suhtuvad idaprovintside elanikud oma läänepoolsete kaaskodanike separatistlikesse ideedesse põlgusega, pidades seda liikumist majanduslikust edust põhjustatud peapöörituseks ja ülbuseks.
Lääne separatismi juured on tegelikult 1980ndate aastate alguses – ajas, mil käivitus liberaalide rahvuslik energiaprogramm (National Energy Program, NEP). Viimast peeti aastaid kestnud riigi majandusliku stagnatsiooni põhjuseks.
Kuid küsimus pole siiski mitte ainult NEP-is. Ei saa eirata Alberta ajaloolist võitlust 20. sajandi alguses, mil püüti saada kontroll oma looduslike ressursside üle. Asi jõudis lõpuks ülemkohtusse, kus leiti, et Albertal on tõepoolest vaieldamatu õigus oma loodusvarade üle.
Albertalastes on tekitanud kibestumust ja võõristust ka föderaalvalitsuse hellitav suhtumine Quebec’i provintsi. Ehkki vägisi armsaks ei saa, on keskvalitsus püüdnud üksnes prääniku abil võita isepäiste quebeclaste poolehoidu. Kuna miljonitesse ulatuvad rahasüstid Quebec’i majanduse turgutamiseks pole andnud soovitud tulemusi, näevad albertalased selles mõttetut raha raiskamist ja pugemist. Nad leiavad, et needsamad miljonid võiksid Albertasse investeerituna Kanada riigile ja rahvale hoopis suuremat kasu tuua. Ka Quebeci distinktiivsuse ja prantsuse keele tähtsuse rõhutamist peetakse rikutud lapse soovide täitmiseks. Quebec’i provintsi püütakse iga hinna eest Kanada koosseisus hoida, kuigi provintsi separatistid pole kunagi teinud mingit saladust oma soovist Kanadat lõhkuda.
Doug Firby hinnangul pole Alberta eraldumine Kanadast siiski praegu otseselt päevakorral, ent ta juhib parteijuhtide ja keskvalitsuse tähelepanu selle võimalikkusele ning kutsub otsima probleemile demokraatlikke lahendusi – eriti nüüd, kui ka Alberta majanduslik õitseng on alla käimas ja hääbumas nagu mujalgi Kanadas ja kogu maailmas.
Kommentaar: Saatuslikud koalitsioonimängud Kanadas (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
I know that even years ago when I was in Western Canada there was much bitterness there about Ontario, Quebec and Eastern Canada. Many people in Alberta and BC believed that they were being ripped off and thought that they would be better off as an independent nation. One of the big issues was that they were not getting the world price for oil and that a lot of oil wealth was going into leftist projects like multiculturalism instead of being put into their infastructure.
With overpopulated Ontario becoming a have-not province, we may soon see Western Canadian separatism become a major political issue.
With overpopulated Ontario becoming a have-not province, we may soon see Western Canadian separatism become a major political issue.
Väga imelik et korraga on nii palju asjatundjaid välja ilmunud kes otsustavad mida lehes avaldada ei tohiks. Käimas oleks nagu tsensuur. Miks ei võiks siis Eesti Elu lugejad teada saada kuidas Albertas asju nähakse, mida arvatakse ka Quebecist. Kas ainult Ontario esindab Kanadat? Vaesed toimetajad keda kogu see aeg nuheldakse. Meile meeldib Eesti Elu just selle pärast et selles on palju erinevaid arvamusi. See on väga tähtis ja vajalik artikkel. Aitäh!
After sucking at the Eastern Canadian Teat for decades, Alberta all of a sudden wishes to withdraw from Confederation. Is it because they don't wish to share their wealth? Ontario has been supporting the rest of Canada forever. Now that Alberta might actually have to pony up some of their wealth, they wish to withdraw. Capitalism at its best. Use up the resources and then leave while the getting is still good. To excuse their bad behaviour attack Quebec. This piece of reporting was soo onesided that it is not worthy to call it journalism.
Arvamus
TRENDING
